Comfort Without Zone

Lihtsad asjad

IMG_9432

Aasta 2018 on mõnusalt käima läinud. Sihid seatud, hoog sees ja nüüd jääb üle vaid liuelda.

Või on midagi puudu? Kaal ei hakanud kohe teisest jaanuarist nii liikuma, nagu me soovisime, konnast ei saanud kohe printsi või endiselt sõltume oma unsitustes kellesti teisest? Tegelikult ongi OK olla seal ja just täpselt seal, kus me omadega oleme. Paljudel on suured eesmärgid, kuhu suunas liikuda, aga on ka neid, kes julgevad kõva häälega välja öelda, et nad on otsinud seda “enda asja” ja pole siiamaani leidnud või tegelikult ei teagi mida nad päriselt tahavad. Oluline on edusamme märgata ka väikestes asjades – olgu see siis kas pisike päevane rutiinne õnnestumine, endale millegi tunnistamine või “see oli parim päev mu elus” saavutus.

Mõtlesin, et panen kirja mõned asjad, mis minu elus funkavad, kui nad mulle meelde tulevad.

  • Keskendu sellele, et ise paremaks saada, mitte ära võrdle ennast teistega. See kehtib minu jaoks küll igas eluvaldkonnas. Näiteks läheb toitumine lappesse – no ei aita see, et sõbrannal on ka kommikott padja all salaja peidus. Ainult siis läheb paremaks, kui ise olen saanud tervislikuma “ree peale” tagasi. Suhetes on kõige lihtsam alati võtta kaitsepositsioon stiilis “aga ta tegi või ütles mulle nii”. Elu muutub kui aru saada, mida või keda see inimene mulle endale peegeldab 😉
  • Seisa sirgelt ehk pea püsti!
  • Naerata võõrastele… jah ma teen seda vahel. Täitsa tore on endal 🙂
  • Lihtsalt ütle “EI”, kui sa ei taha midagi teha. See on kindlasti väga keeruline paljudele, aga mingil hetkel tuleb ära õppida oskus “EI” öelda.
  • Tee trenni selleks, et energiat tõsta. Sellel teemal võin ma tõenäoliselt kõik oma postitused kirjutadagi, aga selle lihtsa mõttega ma viimasel ajal ennast treenin. Teen nii, et meeldib ja ei pushi ennast üle.
  • Ütle “AITÄH” selle asemel, et öelda “mul on kahju”. Iga asi on millekski hea ja kui see ei ilmne kohe, siis mingi hetk on selge, et iga kogemuse eest tuleb pigem tänulik olla!

IMG_9433

Need kõik on tegelikult lihtsad asjad, mis ma siia kirja panin. Ma väga loodan, et keegi, kes seda praegu loeb, mulle neid meelde tuletab, kui mul paari nädala pärast treeninglaaris rasked hetked tulevad. Te kindlasti kuulete sellest lähiajal palju, seega hoiatan ette… Tõsine spordilaine on tulekul – need, keda see ei kõneta, pange #unfollow ja need kes on teemas #StayTuned 😉

 

La vida es maravillosa!

B

Alasti tõde

Processed with VSCO with hb2 preset

Hakkasin seda postitust kirjutama kell 00:48 öösel, kuna peas keerles päris mitu mõtet, mida olen tahtnud teiega ammu jagada. Korraks vajusid silmad kinni, aga hea lugu Spotify playlistist tõi mind taas maa peale. Siis meenus teadus, et uuringud on tõestanud järgmist:

  • Vähene uni tõstab südame löögisagedust;
  • Mõjub negatiivselt ajale, mille vältel suudame koormusi taluda;
  • Vähendab sportimisel kiiruse ning kiirenduse võimekust;
  • Jõusaalis treenides vähendab jõudlust märgatavalt;
  • Vaimselt mõjub vähene uni negatiivselt tähelepanule;
  • Vähese unega väheneb võime strateegiliselt mõelda ning otsuseid langetada;
  • Lisaks suureneb märgatavalt vigastuste risk sportimisel, mis võib olla nii kõige eelpool nimetatu tulemuseks kui ka sõltuda otseselt reaktsioonikiirusest, mis aeglustub kui unetunde pole piisavalt;
  • Tagatipuks muudab vähene uni hormoonide tööd, mis reguleerivad näljatunnet ja me kõik teame, milleni see viib.

OK mõeldud-mõeldud ja MAGAMA!

IMG_8060

Postituse edasi kirjutamiseni läks päris mitu nädalat… EIIIIII – MITU KUUD!!! Miks küll? Kuhu see aeg kaob? Sellele vastamisele ma ei hakka üldse mõtlemagi, sest muidu tuleb mingi täiesti tavaline enesepetu jutt, et “oi, nii kiire on lihtsalt”. Tegelikult on nii, et et see kiire ja üleüldse kõik siin elus on valikute küsimus. Mis on prioriteet ja mis ei ole… Sellest algab ja lõpeb kõik. Mulle endale tundub, et minu elus oli päris pikka aega proriteet see, et kiire elu ongi juba prioriteet omaette. Muutus saab tulla siis, kui see tuleb meie seest ja olles selles lõksus sipelnud juba hea mitmeid aastad, tegin mina ka oma elus suure muutuse. Valisin stabiilse ja turvalise tee kõrvale südame tee – palju suurt tööd on ees, aga kordagi ei ole tekkinud tunnet, et mida ma tegin, vaid pigem saabus rahu.

IMG_8593

Ma proovin sättida oma päevad nüüdsest nii, et ma määran oma prioriteedid ise, mitte elu ei juhi mind igal sammul selliselt, et mul polegi valikut, kuhu ma jooksma pean. Loomulikult ei ole see nii lihtne, et teengi, mida heaks arvan, aga vähemasti ei ole ma enam ainult oma kohustuste ori, vaid saan palju  spontaansemalt otsuseid vastu võtta. Näiteks istuda bussi ja sõita täiesti planeerimatult Pärnusse, et seal oma armsa Tartu sõbrannaga kokku saada ja õhtusööki süüa. Varem ei oleks see mu jaoks absoluutselt kõne allagi tulnud.

IMG_8152

Olen palju mõelnud ja varem ka kirjutanud muutustest enda sees ning peas, aga täna seisin ma silmitsi päris korraliku füüsilise muutusega – või isegi kahega. Üks oli see, kui mu kaalunumbris toimus mõningnane areng ning teine oli ajakasutuslik-praktiline muutus. Olen ise endaga arutlenud, et millest ma siis vabaneda tegelikult tahtsin kõigi nende muutustega koos. Vanadest mustritest, piirangutest oma elus, valedest (eelkõige endale), EGOst? Valikuvariante on. Selle viimase kohta kehtib üks päris sügav ütlus – “Only the EGO tries to get rid of the EGO” ja ma pean sellega nõustuma. Isegi kui see EGO meid vahel eksitab, siis pigem on vajalik selle EGOga sõbraks saada ning teda mõistma hakata. Ma olen üldse aru saanud, et see teise inimese või olukorra mõistmine või vähemasti soov mõitsa, viibki elus edasi.

Ja alati tuleb meeles pidada – unistused ongi selleks, et nad täituksid!

B

Lase kumm(ik) kodust välja!

TedBaker

Just sellise mõttega ärkan ma väga paljudel hommikutel. Selleks, et paremini funktsioneerida, teha tõhusamalt tööd, olla õnnelik ja nautida seda, et mu keha teeb minuga koostööd – ma lihtsalt vajan seda tunnet, et saaks selle kummi susisema panna 🙂
Jah, mul on uus sõber Specu. Paljud teised sõbrad on armukadedad ja paljud tuttavad kommenteerivad, et “Britta on täiesti hulluks läinud”. Aga sõbrad, kui silm särab, siis kõik muu õnnestub ka siin elus 😉 Uskuge mind!

Specu

Ma tahan siinkohal tänada kõiki neid inimesi, kes mind sellel uuel teel on toetanud nii nõu, jõu kui ka kõige muuga! Ma väga hindan seda! See rattamaailm on mega põnev ja nagu ma ka juba eelmises blogipostituses kirjutasin – never say never. Kolm kuud tagasi poleks ma küll ennast veel sadulas ette kujutanud, aga täna ärkan hommikul mõttega, et kas on vaja jalga panna kummik või saab muu kummiga minna. Soovitan siinkohal kõigile, et proovige uusi asju, sest tegelikult ei tea kunagi, mida või kuipalju meile siin elus antud on.

basseini

Ma olen viimasel ajal palju õppinud seda, et vigu teha on ka jumala okei. Soovitan sullegi – tee vigu, tee palju vigu ja mine edasi! Tuleb teha seda, mis meeldib ja süüa seda, mis meeldib. Oma toitumise olen ma ka viimase kuu jooksul väga suure luubi alla võtnud. Mõelnud eelkõige sellele, mida ma siis tegelikult tahan ja mida ma nö. lihtsalt sisse söön. Kui ennast kuulata, siis saab päris huvitavaid asju teada. Seda sama täheldan ma ka koostöös oma personaaltreeningu klientidega, kes muutudes teadlikumaks oma tervisest ja treeningutest, hakkavad ka järjest rohkem teadlikult toitumisele tähelepanu pöörama ning pole enam niipalju vastuvõtlikud igasugustele lõksudele või igal pool levivatele eksitavatele müütidele.

pt marega

Kui teed trenni, siis tunned, et miks ma enda keha vale kütusega lõhun. Mis ei tähenda, et ei peaks vahel sööma saiakesi, croissante jne., kui ikka isu tuleb. Mõte, mis minu meelest kehtib mega hästi nii toitumise kui ka elu kohta laiemalt – kui on kaks halba valikut, siis EI PEA üldse valima 😉

Kuna paljud kirjutasid, et neile meeldib lugeda seda kui palju ma trenni teen, siis jätkan siinkohal ka sellega ning kirjutan siia päris ausalt, kui palju ma ennast liigutan.

Nädal 31

E: Jooks 30 min + GRIT intervalltreening 45 min

T: Ratas 1h 45 min + BodyPump 60 min + Nike Training Club ringtreening 45 min

K: Ratas 2h 30 min

N: BodyPump 60 min

R: Intervall ja liikuvustreening (omakeharaskusega) 45 min + ratas 1h 40 min

P: Jooks 1h 40 min

Lõpetuseks ma mõtlen, et tegelikult polegi vahet, kas lasta kodust välja kumm või kummik – peaasi, et seal väljas oleks midagi sellist, mis meid sinna päriselt minna tahtma paneb 😉

Päikest ja ÄIKEST!

B

Missiis, et ongi kiire kuhugi!

lipuga

Müra… tohutud soovitused, et kuhu te kõik tormate ja jooksete kogu aeg. Igal sammul õpetatakse elama. Iga kogemus on unikaalne ja missiis, kui see viis hoopis teisele rajale, kui me algselt plaaninud olime. F*** that s*** and live a little! Päeva lõpuks, kui hea uni tuleb, siis ongi kõik bueno.

Mõtlesin, et kirjutan sellest, mida ma peale viimast poolt aastat õppimist, jooksmist, vigastust (kui ma isegi kõndida ei suutnud) ja muud täistuuridel tehtud hullust õppisin või tundsin, aga ei. Kirjutan hoopis sellest, mis mu elus täna toimub. Vinge on see, et alati tulebki ära oodata see, et mida mingi negatiivne asi meile ikkagi näitama tuli või milleks see siiski hea oli. Ja need head asjad on vägagi käe ulatuses. See käsi tuleb lihtsalt välja sirutada.

jooga

Treeneritöös näen ma iga päev, et üks asi viib teiseni ja keha toimib ainult kui tervik. Näha seda aga enda elus ja igal sammul järjest värvikamate näidetena, annab ainult aimu, et me oleme siin maailmas kogejad, mitte kogemused. Näen, et inimesed samastavad iseennast kogemusega, aga kõik, mida me tegelikult vajame, jääb… hoolimata, kas me üritame kõigest väest või naudime seda, mis meil on. Olen sellest varem ka kirjutanud, aga mul on tohutult, mille üle tänulik olla – alustades oma armsast perest, maailma ägedamatest sõpradest ja lõpetades vinge spordikambaga, kes mu elus on ning mind igal sammul motiveerivad olema parim personaaltreener, rühmatreener või sportlane.

Koos valatud higi… oi sorry naised ei higista, me sädeleme 😉 oli 29ndal nädalal selline:

E: Intervalltreening GRIT (45 min) + spinning (60 min)

T: Spinning (45 min) + BodyPump (55 min)  + Nike Training Club ringtreening (45 min)

K: Jooks (1 h 45 min) + spinning (65 min)

N: BodyPump (55 min) + spinning (1 h 25 min)

L: Spinning (2 h 30 min)

P: Sulgpall (1 h 30 min) + jooks (2 h 30 min)

NB! Minu juhendatud rühmatreeningud ei ole loomulikult sellise koormusega kui nt. 45 min “kerimist” ratta peal, kus mul keskmine pulss on 161 BPM.

AvelyIMG_0380

 

 

 

 

 

Eelmisel nädalal tõmmati mul Tallinnas füsioteraapias “raam sirgeks” ning tsiteerides masteri sõnu “1976 aasta Mossest sai 1980ndate Sierra” ning mind lubati taas jookurajale.

positivus

Nagu menüüst näha, on uus asi mu elus rattatreening. Mainisin ka juba põgusalt, et igast negatiivsest kogemusest (pean silmas mind 1,5 kuud normaalsest spordist eemal hoidnud vigastust) peab midagi head välja tulema ja siin see on. Mu elu uus hullus – rattamöll. Täna on see kõik alles babysteps ja nuusutan alles spinninguratast, aga plaan on ikka päris ratta selga ka istuda. Tunnistan ausalt, et paar kuud tagasi poleks ma seda unes ka näinud ning rattateema oli midagi, mis minu südant küll kiiremini põksuma ei pannud. Aga eile leidsime armsa Carmeniga ennast juba sellisest kohast.

IMG_0379

Usun, et kuulete veel meie seiklustest, sinikatest, emotsioonidest ja tunnetest rattarajal 😉

Carmen on üks armas noor inimene, kes jõudis minu ellu esmalt mu tütre iluvõimlemise treenerina ja tänaseks on ta mu kolleeg, Nike treener ja trennikaaslane. Meie vinge N+TC (Nike + Training Club) seltskond treenib järgmisel neljapäeval koos välitreeningus, millega saad sinagi liituda.

Infot saad siit: https://www.facebook.com/events/1942007512677595/?ref=6&ref_notif_type=plan_user_invited&action_history=null

Luban, et varsti postitan ka FB Team Britta Trainings lehele pilte eelmisest N+TC Tartu Outdoors treeningust, kus osales üle viiekümne sportlase!!! Lihtsalt WOW! Mega suured tänud teile kõigile!!!

IMG_0381

Sportlikku nädalavahetust kõigile!

B

Töö kiidab puhkajat

istub

Enne töö ja pärast lõbu või siis tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus… või mis iganes selle töö kohta on läbi aegade öeldud.

Üks on aga selge – oluline on tasakaal ja kõik see, mis toimub peale tööd. Olgu selleks tööks kas siis see, mis maksab meie arveid või töö endaga treeningutel. Hästi on muidugi siis, kui töö on veel suurem lõbu kui lõbu ise, aga enamasti on see töö selleks, et meie elu standard vastaks mingitele eeldustele, mida me oleme endale seadnud. Ja vot nende eeldustega ongi tavaliselt kurjast. Me eeldame, et kui me teeme palju trenni, siis me saame tugevamaks, võime rohkem süüa ja oleme kõvemad sportlased.

jooks2

Või me eeldame, et kui me teenime palju raha, siis oleme oma muud veidrused perekonna ees lunastanud. Maailmas aga kahjuks nii lihtsalt need asjad ei käi. Lapsed kindlasti ei armasta meid rohkem, kui me neile vingemad mänguasjad või riided selga ostame. Olen kuulnud isegi kuidas ühe väga armsa inimese laps talle ütles, et “emme ma ei taha enam selles kallis tennisetrennis käia, kui sa selleks niiaplju pead tööl olema”. Sellistel hetkedel tuleb küll nutt peale, eriti veel teades, et see ema pole mitte kunagi oma lastele rääkinud või välja näidanud, et ta seda ainult materiaalsusest teeb. Aga kahjuks paljud teevad.

Lapsed on meie kõige selgem peegeldus ja meie kõige suurem enesepettus, kui arvame, et nad ei mõista seda mida nad silmaga ei näe või kõrvadega ei kuule. Olles näiliselt rahulik ja varjates oma tõelisi tundeid või emotsioone (kartes oma kallitele haiget teha), anname aga neile juba edasi mustri, et vales elada, varjata ja tundeid maha suruda ongi lahendus. Siis lapsed teavad täpselt, et õige elu ongi vaikne kannatus ja probleemidest mitte rääkimine. Selle viimase all ma ei mõtle üksteise süüdistamist, kui keegi ei vasta meie standardile, vaid pigem lahenduste leidmist, et tervelt edasi minna. Seda ütlen ma tuginedes isiklikule kogemusele ning nähes seda enda umber juba päris palju. Elagu see nö “õige” käitumine, millega me tegelikult ennast kõige rohkem petame ja oma lapsi kasvatame. Tahtes parimat… kõiges…

heart

Ma olen pühendanud viimasel ajal palju aega sellele, et mitte sekkuda jõuga protsessidesse, mida ma varem suurima tuhinaga juhtima oleksin sööstnud. Olen ise proovinud olla peamiselt kõrvaltvaataja rollis ja näha, mis õppetunnid siis sellest kõigest minu jaoks varus on. Olles ise peamiselt kontrollfriiigi tüüpi, on nii raske kõrvalt vaadata, kuidas asjad minu eelduste või ootuste kohaselt ei lähe. Olen proovinud igal sammul analüüsida, mida kõike ma sellest siis õppima pean. Üks ja peamine – rahu, ainult rahu. Kuidas õppida aktsepteerima asju nii nagu nad on ning võtta inimesi sellisena nagu nad on. OMG kui raske see tegelikult on. Väga erinevatel põhjustel – meil on kogemus ja igal hetkel tahaks ju anda hinnangu. Vot see viimane vigur ongi see, mis ei lase rahus elada. Täna ei suutnudki uut 10 km rekordaega joosta. Hinnang: NÕRK! Proovin homme uuesti. Ülekoormus… SAVI! Paneme puid alla!

jooks1

See vist on suht loomulik, et kui me saame vanemaks, siis hakkame mõtlema sellele, mis siis viimase aasta jooksul toimus ja millest peaks nagu õppima. Minu kokkuvõte ja sõnum endale… ja Sinule, kellele korda läheb – naudi käesolevat hetke sõltumata sellest, mis sinu ümber parajasti toimub. Pole mõtet oma õnne tulevikku lükata, sest alati kerkib teemasid, mis meid eksitavad.

Üks samm korraga ja 36 bring it on!

Jaaaaaaaaaaaaaaaaaa

Britta

 

HOIATUS – väga ausalt spordist!

Espanja 2

Nagu ka pealkiri ütleb – HOIATUS! Kui sa ei taha spordijuttu lugeda, siis pane see kirjutis kohe käest ära!
Selles postituses tahan ma paljastada mõningaid teemasid, mida minult aegajalt küsitud on ja millele ma ise kohe alguses täislausega vastatagi ei osanud.jonn

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis minust on saanud lisaks rühmatreenerile ning personaaltreenerile ka tõsine spordihull. Miks? Sellest kohe kirjutangi. Enne seda tahan tänada FAFi ja vingeid õppejõude, kes mind viimase poole aasta jooksul avatumalt (sh kriitilisemalt) mõtlema on pannud, oma vingeid kursakaaslasi ja kõiki neid, kellele mu personaaltreeneri teekond korda on läinud! Lisaks sellele vingele väljakutsele, mis minu elus väga palju muutnud on, tuleb mul aga tunnistada, et isegi siis kui ise arvad, et maailm on muutnud, on mõningad protsessid ikkagi sellised nagu nad kogu aeg olnud on. Oli segane lause jah? Kõik ongi mega segane mu elus… Tunnistan seda iga päev. Isegi kui õhtul lähen voodisse selge peaga, et tean täpselt, mis mu elus toimub ja mida ma hommikul tegema pean, siis tihtipeale see hommikul nii ikka ei ole. Okei, spordijuttu pidin kirjutama ju! 🙂

See kõik juhtus täpsemalt 2 kuud tagasi, kui kokku said 4 sulgpallihullu ja mingitel segastel asjaoludel tekkis sportlik rühmitus nimega “Team Mürsik”. Vahepeal jõudsin tutvuda ka ühtede teiste Mürsikutega Hispaanias sporti ja muid vigureid tehes. Olles ise sulgpalli mänginud vaid 4 kuud, olen jõudnud selle aja jooksul juba kahel võistlusel paarismängus osaleda ning endalegi üllatuseks mõningaid mänge isegi võita. Kuigi ma mäletan selgelt – treener Silja ütles, et enne tuleb võistlustel 20 mängu pähe saada, kui esimene võit tuleb. 🙂 Ja midagi pole öelda – kui see võit ikka tuleb (kasvõi läbi pisarate), siis motiveerib ikka edasi pingutama küll.

IMG_7649

Tulen siis asja juurde – miks ma SEDA teen?

Vastus: meeldib. Alguses oli lihtsalt puhas fun, mängulust, vinged trennikaaslased ja “põgenemine” sellest mitte nii mängulisest igapäevaelust. Mida tehnilisem trenn edasi, seda rohkem sai mulle selgeks, et mulle meeldib ikka väga see saavutus, et kui tunned edasiminekut, tahad ennast proovile panna ja see adrekas võistlusmomendist. Aga, et minna edasi, peab alati minema ka sammukese tagasi. Viimasel võistlusel oli mul mega valus – nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Peast käisid läbi mõtted, et see pole enam see fun, millepärast ma seda teen. Vastased leidsid minus selle nõrga valusate kõõlustega sihtmärgi, kellele palle sõna otseses mõttes kehasse ja näkku lüüa. Te ei kujuta ette ka kui nõrga ja saamatuna ma ennast tundsin… Õnneks leidus sellel raskel hetkel üks kogenum trennikaaslane, kes mu sealt mustast august välja tiris. Assaaaaa ja siis tuli ka see päeva kõige magusam võit.

myrsikud 1

Tehes ise trenni ja tundes kõiki neid tundeid, on mul palju parem mõista ka oma kliente. Spordis ja tulemuses on ülioluline just kõik see, mis toimub väljaspool treeningsaali – vaimne ja emotsionaalne tasakaal, pühendumine eesmärgile, rääkimata taastumisest ja toitumisest. See kõik kokku teebki selle müstilise arengu. Olen omal nahal tundnud seda, et kui paned üle, siis ei tule midagi. Seda tunnetan selgelt oma jooksutrennides. Jah, mul on lisaks sulgpallitreenerile ka jooksutreener – nõustaja, motivaator ja üldse väga vinge inimene mu elus. Lisaks sellele, et ta mind paremini jooksma motiveerib, remondib ta mind ka peast. 🙂

Bjooks

Võiksin oma jooksuteraapiast ja kõigest sellest terve postituse teha, aga hetkel on see kõik veel liiga värske ja isiklik. Võib-olla kunagi, aga enne pean ma ka oma õpetajalt luba küsima. Mida ma joostes tunnen ja kogen, seda on täna isegi võimatu sõnadesse panna. Mingil määral on see meditatsioon (sõltub muidugi treeningu intensiivsusest ja eesmärgist), aga loomulikult on see minu jaoks ka korralik pingutus ning eneseületus. Mul on väga konkreetne eesmärk, kuid sellest kirjutan ma mõnes teises postituses täpsemalt. 😉

Lõpetuseks ütlen, et oluline pole mitte see üks maha löödud pall ega kiiremini joostud kilomeeter – kõige tähtsam on see kvaliteet, millega need saavutused tulevad! Oluline, et nad ei tuleks mitte millegi olulise arvelt või selleks, et ennast oma muu elu eest peita. Täna hommikulgi rääkisime ühe teise spordihullust sõbraga, et kõige selle mõte on siiski ikkagi elu nautida ka kõrges vanuses ja tunda rõõmu heast tervisest ning suurepärasest vormist (nii vaimselt kui füüsiliselt). Täpselt nii ongi – spordirõõm peab võitma!

Armastusega,

Britta

 

Luban, et enam ei luba

HenkelWonderNight_s-648

Kust kohast kõik alguse saab? Mina väidan, et meist endist. Olen tihti leidnud ennast mõttelt, et kui juhtub see või teine asi, vot siis ma olen rahul ja õnnelik. Tuhkagi! Ainus asi, mis “toidab” on see, kui me ise enda suhtumist muudame ja eelkõige oma õnne millestki välisest sõltuvaks ei pane. See võib kõlada egoistlikult või isegi ülbelt, aga kui me ootame päevast päeva, et mingi kaalunumber või keegi teine meid õnnelikuks teeks, siis seda ei juhtu mitte kunagi. Olen mitu korda viimase kuu jooksul oma elus tunnistajaks olnud sellele, et kui lasta asjadel minna ning aktsepteerida neid nii nagu nad on, siis tuleb ka vastus, et miks need asjad nii läksid. Aga selleks peab PÄRISELT vabaks laskma, mida on alati tuhat korda kergem öelda, kui teha. Kui see vahel mis iganes põhjusel mingi ime läbi õnnestub, siis tekib ka see taipamine, et vot nüüd oligi see päris õige asi.

everything_OK_

Olen ennast viimasel ajal harjutanud tegema STOPi keset päeva, kui asi hakkab ikka väga rappa minema. Mina, kellel jookseb tihtipeale päevakava 15-minutilise täpsusega, teen seda täitsa teadlikult ja jõuga. Mingil hetkel tuleb nii palju infot peale, et täitsa süda läheb pahaks ja siis ma võtangi aja maha. See ei tähenda, et ma siis enam mitte midagi ei tee ja poen muu maailma eest peitu. Vastupidi, siis ma mõtlen sellele, et mida mulle tegelikult sellel hetkel kõige rohkem vaja on või mida ma päriselt teha tahan. Ja enamasti leidub ka võimalus tehagi neid asju, mis hinge toidavad.

Kõige rohkem puudutab see loomulikult vaba aega. Seda pisikest osa meie elust, millest me niiväga puudust tunneme. Ja kui sa paned praegu ka selle arvuti või telefoni käest ära, siis sa juba oledki teinud valiku! Meil ei ole vaja endale lubada, et kunagi… kui mul on see ja teine tehtud, siis ma hakkan elama ja oi kuidas siis kõik asjad muutuvad. Kui sa tahad midagi muuta, siis tee seda kohe ja naudi igat vaba hetke ka KOHE selliselt, nagu sa tegelikult tahad!

enjuoy

Ma olen muutnud oma vabad hetked täpselt selliseks, nagu on täna minu võimuses neid nautida. Ja see on nii vinge! Tehagi neid asju, mis on täna mulle ägedad ja mitte keskenduda sellele, et mis oleks siis kui…

Kõik on valikute küsimus. Vahel, kui ma kellegi teise valikut koheselt ei mõista, siis proovin endale meelde tuletada, et see inimene tegi seda oma parimast soovist ning tuginedes just sellele, mis oli tema jaoks kaalukausil täna olulisem. Ja see ongi õige.

Hetkel teen sellise valiku, et ei hakka siin lahti kirjutama, millega ma oma vaba aega sisustan ja kes huvi tunneb, saab seda igapäevaselt mu Instagrami Stories alt jälgida. Ma tunnen, et tegelt tahan nüüd minna magama, et kell 6:30 pühapäeva hommikul tõusta, joosta umbes 5 km soojenduseks ja olla 8:00 sulgpalli trennis.

Vingeid valikuid, rahvas!

Uus algus

_mg_2127

Jõulud peetud ja mõtted mõlgutatud. Suurima tänutundega vaatan tagasi aasta viimastele kuudele, mis tohutu tempoga möödusid. See, et kiire on, sai minu jaoks sellel perioodil täiesti uue taseme ning õpetas mind paljusid asju kordades tempokamalt tegema. Nagu ma ka ühes naisteajakirjas kirjutasin, olen alati olnud veendumusel, et kõik on prioritiseerimise küsimus. Kui mingil hetkel on vaja ennast paari unetunni pealt meeletult kokku võtta ning samal hetkel vasardab peas mõte, et kas ma ikka tegin õige otsuse, et kõik oma energia teatud kanalisse suunasin ning süda räägib hoopis veel kolmadat juttu, siis on lihtne ennast sellesse kõigesse täiesti ära kaotada. Õnneks on mu elus inimesi, kes minusse uskunud on ja andnud mulle võimaluse ennast üldse proovile panna. Armas pere, ma olen nii tänulik selle kõige siiramas tähenduses. Kallid sõbrad, aitäh, et minust veel lahti öelnud ei ole. Ma hindan tohutult neid hetki, kui minust hoolitakse niipalju, et mind sõna otseses mõttes valvata paar tundi (päev enne eksamit), et ma õppimisest pausi ikka kindlasti teen ning peast päris soojaks ei lähe. Aitäh!

img_3576

Minu süda on teie pannkoogi vahel 😉

Millest ma siis siin ikkagi räägin? Tegin mõni aeg tagasi otsuse, et ma ei tea treeneritööst ikka kohe mitte kui midagi veel. Kuna ma päriselt ka usun, et treeneritel on võimalus inimeste elu paremaks muuta ja mul on siiras soov endast rohkem anda, siis otsustasin, et ka personaaltreeneritöö on see, mida ma südamega teha tahan. Kuna ma polnud peale ülikooli lõpetamist 13 aastat mitte ühtegi eksamit teinud ning õpiharjumus oli samuti ununenud, siis uuesti koolipinki istumine oli minu jaoks päris suur väljakutse. Täna ma tunnen, et õppimine on ikka mega vinge. Mida rohkem ma õpin, seda rohkem saan ma teada, kuipalju on tegelikult veel alles õppida või mida kõike ma ikka veel üldse ei tea.

Koos on palju parem - aitäh kallis entukas FAF PT pinginaaber Siki!

Koos on palju parem – aitäh kallis entukas FAF PT pinginaaber Siki!

Minu jaoks on olnud kogu see 2016 aasta üks meeletute muutuste aasta. Üldisemas plaanis olen saanud ka väga palju õppetunde, millest loodetavasti olen nüüdseks juba õppinud. Või vähemasti olen aru saanud, miks mulle need õppetunnid on antud, kas ma tahan nendest siis õppida või mitte 🙂

Üks, mis mulle on selgeks saanud – kui ei õpi, saad aga sama valemiga uuesti ja tavaliselt on laks ikka kõvasti valusam! Põmaki!

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellise tunde peale nagu rahulolematus. Ma ei hakka seda siin lahti defineerima, aga usun, et kõik me teame, mida see tunne meile räägib. Üldiselt ma ei ole kuulnud, et keegi ütleks täie mõnu tundega, et „issand kui hea, kui ma tundsin kuidas see rahulolematus saabus!“ Kindlasti on rahulolematusel ka elus edasiviiv jõud. Aga miks me oleme ikkagi nii vähe rahul sellega, mis meie elus on? Tavaliselt unustame ära, mis kõik meie elus hästi on ja keskendume sellele, mis kõik võiks ikka paremini ja ägedamini olla. Näiteks mida pekki vingem auto naabril ikka on. Palju on mõttetut virisemist, et „issand see 3 kg istub ikka nii seljas“ või „mu mees ikka istub kogu aeg seal diivanil ja kodus mitte midagi ei tee“. Kui oled kordki elus olnud päris õnnetu ja mõte, mis jõudu annab on see, et jumal tänatud, et kõik lähedased täna terved ja elus on, siis seda tunnet meenutades ei taha kohe enam üldse viriseda. Võitlen ise ka selle rahulolematuse tundega praktiliselt iga päev, aga viimasel ajal on voodisse minnes tänutunne ikkagi see, mis mulle pai teeb. Mõte, mis mul selle kõige juurest edasi hargneb on see, et kui me oleme seesmiselt rahulolematud, siis me kipume igasuguseid asju eeldama. Olles aga tasakaalus ja tänulik, suudame võtta vastu ratsionaalseid otsuseid nagu näiteks tegeleda probleemidega, siis kui nad reaalselt käes on. Tulles aga tagasi selle eeldamise juurde, saab võtta inglise keelest appi sõna assume.

Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et „IF You Assume, You will make ASS out of U (You) and Me!“. Minu meelest see on üks päris oluline koht suhetes, mida meeles pidada, et igasuguseid asju eeldades on (palun vabandust väljendi eest) peagi suhtes perse majas! 😀

assume

Mulle endale tundub, et see on koht, kus ma ise pean veel tegelikult oma mõtteid edasi mõtlema ja eksisteerib ka võimlaus, et ma muudan oma seisukohti veelgi, sest tegelikult pole olemas sellist asja nagu õige või vale. Kõik sõltub… kõik muutub…

Ma soovin selle postitusega kõigile mõnusat vana aasta lõppu!

Teeme siis koos nii, et see uus aasta tuleks igati parim aasta meie kõigi elus! Seda ei ole ju tegelikult niipalju tahetud 😉

Teie,

Britta

 

Mida ma tahan?

nike-15-10-2016-8

Miks on vahel nii, et sõnu pole vajagi ja vahel võikski jääda rääkima. Millest see sõltub? Kas see on seotud emotsionaalse seisundiga, tunnetega või hoopis füüsilise vajadusega. Olen mitmes postituses kirjutanud soovist olla hetkes ja kohal, aga tegelikult on meil kõigil minevik ja tulevik. Kas see kohalolek ei ole mitte vahel hoopis ka põgenemine mingitest mineviku traumadest või teadmatusest tuleviku ees. Teatud ringkondades on väga popp see hetkes olemise teema, aga kas see on ikka seotud ka päriselt teadlikkusega või aktsepteerimisega?

Analoogselt võib välja tuua eesmärkide püstitamise teema. Kõik motivatsioonikanalid lausa karjuvad sulle näkku, et pane endale eesmärk ja mine selle suunas. Uujeee! Paljud inimesed tegelikult ei teagi, mis vahe on eesmärgil ja motiivil. Kas üks teenib teist või kas nad üldse on omavahel mingitki pidi seotud. Või veel “ägedam” on olukord, kui pannakse kellegi teise motiivist endale mingid eesmärgid. Niipalju kui ma viimasel ajal ringi vaatan on see eesmärgistamise teema pigem väga paljudele demotivaatoriks, sest keskendutaksegi ainult sellele ning protsessi nautimisest pole enam küll haisugi. Võib-olla ma olengi veits peast soe (ja selleks jagub hetkel põhjusi küll), aga siis kui eesmärkidest rääkida, siis peaks juba mõtlema laiemalt ning äkki korraks ka oma elu eesmärgile, seisundi eesmärgile, tegevuseesmärgile ja ka tulemuseesmärgile…

Meil on kõigil elust kaasa võtta juba teatav kogemus või oleme ka täpselt sel praegusel hetkel loomas mingisugust kogemust. Tuginedes kogemusele ongi tegelikult väga aus võimalus oma motiivile otsa vaadata. Aga olles kogu aeg hetkes, siis äkki võib mõni väga oluline kogemus kahe silma vahele jääda. Ma usun, et kõik on tervik. Ennast suhtes muu maailmaga tuleb vaadata ka kui energeetilist tervikut.

Aga mida me eluks vajame… kas me vajame energiat? Vist jah. Kõige suurem energia, mida meie keha suudab omastada, on hingamine. Usun, et paljud on proovinud teadlikult hingata või teha keskendunult mõnda hingamisharjutust. Ja see aitab. Nii emotsionaalselt kui ka vägagi füüsiliselt. Ja see toetab. Nii elu kui ka näiteks treeningut erinevast aspektist. Trikk aga ongi selles, et kui me keskendume teadlikult hingamisele, siis me ei keskendu probleemile ja meil ongi juba palju chillim olla. Inimene lihtsalt ei suuda kahte asja keskendunult ja teadlikult teha. See multitasking on puhas jama või siis pigem automaatsete tegevuste jada, mis on vaja lihtsalt ka vahel ära teha. Aga see orav-rattas kihutamine tekitab meile stressi. See pole enam kaugeltki mitte moehaigus, vaid reaalne probleem. Me olemegi stressis ja mis siis reaalselt meie kehas toimub… Stressi mõjul on veresuhkru tase kohe automaatselt normist kõrgemal tasemel. Seda aga kirjutab iga teine terviseartikkel, mida kõrge veresuhkru tase meiega teha võib. Lisaks sellele on veri piltlikult öeldes suuremates lihastes, mis on tänu adrenaliinile valmis “lõvi eest ära jooksma” ja seedimise jaoks ei jagugi nagu normaalselt verevarustust. Ja tagatipuks on hingamine pinnapealne, mis tekitab omakorda veel uue reaktsioonide ahela.

Ma arvan, et eesmärkide püstitamine on kindlasti vajalik, aga see ei peaks olema lisastressi allikas. Vahel on nii, et isegi kui mingid asjad tunduvad nii ületamatud, siis keskendumine väikestele positiivsetele asjadele, mis ei ole otseselt eesmärgiga seotud, toob aga päeva lõpuks just õigele teele tagasi. Ja inimesed, need armsad inimesed meie ümber, nemad ongi tegelikult see, miks elu ongi üldse elamisväärne. Mitte kunagi ju tegelikult ei tea palju meile siin maailmas neid ühiseid päevi on antud. Ma jagan teiega ühte armsat hetke täna oma kolmanda trenni lõpust, kui üks inimene mind peale tundi lihtsalt kallistas. Kallistas ja vaatas otsa! Aitäh Sulle!!!

Ja postituse lõpus jõuan ma ka selleni, et mida meile siis peale hingamise veel vaja on… Kas hingamisruumi? Kedagi, kellega koos hingata? Või hoopis kedagi, kelle õhk ära hingata? Eks see on väga isiklik teema ja kindlasti ei saa sellele läheneda nii kitsalt, aga minu jaoks on siin mingi väike mõtte-kiiks, mis on mind viimasel ajal kõnetanud. Kuna mu elu on viimasel ajal olnud kohati nagu filmis ja mingil hetkel olen tundnud, et ma vaataks seda nagu isegi täitsa kõrvalt, siis täna usun ma päriselt ka, et kõik on võimalik. Küsimus on ainult selles – kas me teame, et mida me tegelikult tahame…

Armastusega,

Britta

dif

Mõnus peab olema!

nike-rasmusgrit-139

Täna hommikul avastasin oma kallist NRC (Nike + Run Club) APPist, et ma pole juba 32 päeva jooksmas käinud. Et siis nagu mismõttes? Aeg lendab jaaaa… eriti kui ellu paisatakse väga lahedaid üritusi ja inimesi, kes naeratuse näole toovad. Olen ennast viimasel ajal tabanud mõttelt, et kuidas me igapäevaselt enamasti automaatseid tegevusi teeme ning hiljem ei mäleta ka mida ja kuidas me üldse midagi teeme. Olen proovinud olla ise rohkem hetkes ja olla palju rohkem just selles tegevuses, mida ma teen või olla päriselt ka koos nende inimestega, kellega ma suhtlen või koos olen. Täna siis suhtlesin oma jooksuga ka 11 km ja meil oli päris tore koos. Seda tunnet on kindlasti tundnud kõik need inimesed, kes kas või üks kord elus sporti on nautinud ning endorfiinide möllu tundnud. Oli küll mõnus jaaa! 🙂

Tegelikult tahtsin teiega jagada juba nädala alguses toimunud vinget trenniüritust. MyFitness Lõunakeskuses tegime Nike + Training Club eritreeningu koos Rasmus Mägi ja Grit Šadeikoga. Meil oli väga lahe ja trenni sai ikka ka elu eest tehtud. Suured tänud teile Grit ja Rasmus. Olete mega vinged!!! Saladuskatte all võin öelda, et see trenn ei jää kindlasti ka mitte viimaseks 😉

Aga nüüd siis väike kokkuvõte piltide näol, mis on jäädvustatud kõik fotograaf Gerry Sulp poolt:

nike-rasmusgrit-2

Kiire koosolek enne trenni

Ja fännid olid loomulikult kohal! Autogrammid tahtsid andmist.

Ja fännid olid loomulikult kohal! Autogrammid tahtsid andmist.

Ja siis läks mölluks…

nike-rasmusgrit-25

Oli küll lõbus

nike-rasmusgrit-18

N+TC ja jooks käivad alati käsikäes.

Kiire pilk ja läheb edasi… (nad on ikka nii nunnud) 🙂

nike-rasmusgrit-51

Koos on hea! Paarisharjutused on N+TC raudvara.

Koos on hea! Paarisharjutused on N+TC raudvara.

Naine näitab, et kui kõrgele mees peab põlvi tõstma! Hell yeah!

Naine näitab, et kui kõrgele mees peab põlvi tõstma! Hell yeah!

Korraks oli raske ka :)

Korraks oli raske ka 🙂

Ja siis võttis Unlimited RASMUS minult teatepulga üle. Ta kirjeldas, et tal oli küll selline natuke aeroobikatreeneri tunne, aga tulemus oli ikka palju enamat. Great job, Rasmus!!!

The one and only - Rasmus Mägi

The one and only – Rasmus Mägi

Sõbrad olid ka kohal

Sõbrad olid ka kohal

Griti sära ja võlu paistis tervesse Lõunakeskusse. Väga vinged ja kui rasked harjutused! Grit, sa oled tõeline superwoman!

Supernaine Grit Šadeiko

Supernaine Grit Šadeiko

Super meeskond - aitäh teile!

Super meeskond – aitäh teile!

Nike + Training Club Challenge treeningutega saab liituda igal tööpäeval kell 13:30 MyFitness Lõunakeskuses. Mitte kunagi ei ole liiga hilja alustada. Koos on alati lihtsam. Sõbrad, koos on MÕNUS!!!

Kallistades,

Britta