Comfort Without Zone

Alasti tõde

Processed with VSCO with hb2 preset

Hakkasin seda postitust kirjutama kell 00:48 öösel, kuna peas keerles päris mitu mõtet, mida olen tahtnud teiega ammu jagada. Korraks vajusid silmad kinni, aga hea lugu Spotify playlistist tõi mind taas maa peale. Siis meenus teadus, et uuringud on tõestanud järgmist:

  • Vähene uni tõstab südame löögisagedust;
  • Mõjub negatiivselt ajale, mille vältel suudame koormusi taluda;
  • Vähendab sportimisel kiiruse ning kiirenduse võimekust;
  • Jõusaalis treenides vähendab jõudlust märgatavalt;
  • Vaimselt mõjub vähene uni negatiivselt tähelepanule;
  • Vähese unega väheneb võime strateegiliselt mõelda ning otsuseid langetada;
  • Lisaks suureneb märgatavalt vigastuste risk sportimisel, mis võib olla nii kõige eelpool nimetatu tulemuseks kui ka sõltuda otseselt reaktsioonikiirusest, mis aeglustub kui unetunde pole piisavalt;
  • Tagatipuks muudab vähene uni hormoonide tööd, mis reguleerivad näljatunnet ja me kõik teame, milleni see viib.

OK mõeldud-mõeldud ja MAGAMA!

IMG_8060

Postituse edasi kirjutamiseni läks päris mitu nädalat… EIIIIII – MITU KUUD!!! Miks küll? Kuhu see aeg kaob? Sellele vastamisele ma ei hakka üldse mõtlemagi, sest muidu tuleb mingi täiesti tavaline enesepetu jutt, et “oi, nii kiire on lihtsalt”. Tegelikult on nii, et et see kiire ja üleüldse kõik siin elus on valikute küsimus. Mis on prioriteet ja mis ei ole… Sellest algab ja lõpeb kõik. Mulle endale tundub, et minu elus oli päris pikka aega proriteet see, et kiire elu ongi juba prioriteet omaette. Muutus saab tulla siis, kui see tuleb meie seest ja olles selles lõksus sipelnud juba hea mitmeid aastad, tegin mina ka oma elus suure muutuse. Valisin stabiilse ja turvalise tee kõrvale südame tee – palju suurt tööd on ees, aga kordagi ei ole tekkinud tunnet, et mida ma tegin, vaid pigem saabus rahu.

IMG_8593

Ma proovin sättida oma päevad nüüdsest nii, et ma määran oma prioriteedid ise, mitte elu ei juhi mind igal sammul selliselt, et mul polegi valikut, kuhu ma jooksma pean. Loomulikult ei ole see nii lihtne, et teengi, mida heaks arvan, aga vähemasti ei ole ma enam ainult oma kohustuste ori, vaid saan palju  spontaansemalt otsuseid vastu võtta. Näiteks istuda bussi ja sõita täiesti planeerimatult Pärnusse, et seal oma armsa Tartu sõbrannaga kokku saada ja õhtusööki süüa. Varem ei oleks see mu jaoks absoluutselt kõne allagi tulnud.

IMG_8152

Olen palju mõelnud ja varem ka kirjutanud muutustest enda sees ning peas, aga täna seisin ma silmitsi päris korraliku füüsilise muutusega – või isegi kahega. Üks oli see, kui mu kaalunumbris toimus mõningnane areng ning teine oli ajakasutuslik-praktiline muutus. Olen ise endaga arutlenud, et millest ma siis vabaneda tegelikult tahtsin kõigi nende muutustega koos. Vanadest mustritest, piirangutest oma elus, valedest (eelkõige endale), EGOst? Valikuvariante on. Selle viimase kohta kehtib üks päris sügav ütlus – “Only the EGO tries to get rid of the EGO” ja ma pean sellega nõustuma. Isegi kui see EGO meid vahel eksitab, siis pigem on vajalik selle EGOga sõbraks saada ning teda mõistma hakata. Ma olen üldse aru saanud, et see teise inimese või olukorra mõistmine või vähemasti soov mõitsa, viibki elus edasi.

Ja alati tuleb meeles pidada – unistused ongi selleks, et nad täituksid!

B