From Physio Talks To Various Thoughts

Otsimistest, leidmistest, muutumistest, uskumustest ja joogast

unnamed

Vahel on selline tunne, et sinu sees on tükk aega olnud nii palju mõtteid, et tahaks need kusagile kirja panna ja teistega jagada. Viimastel päevadel just nii ongi olnud ja seekord tahaksin jagada Sinuga enda mõtteid joogast ja minu jaoks sellega kaasnevast – sellest harjutusest, mille olen enda jaoks taasavastanud.

Mäletan esimest korda, kui käisin joogatunnis. See oli umbes 8 aastat tagasi – kaheksa!?! Ehk siis olin umbes 21-aastane, elasin Tartus enda kodus, olin väga aktiivne üliõpilane, 30-aastased inimesed tundusid mulle üsna vanad (ja ma saan kohe 29 ja väga vana tunnet veel ei ole), treeningud, kus ma käisin olid alati pigem intensiivsed, nädalavahetused möödusid üritustel ja unetundide vajadus oli vähemalt ¼ võrra väiksem kui praegu. Ja see oli tegelikult üks väga väga äge aeg! Selle joogatunni juurde tagasi tulles ei läinud ma sinna sellepärast, et alustada regulaarse joogapraktikaga, vaid olin saanud lumelauaga sõites ühe korraliku seljatrauma, mis ei lasknud mul lihtsalt midagi väga aktiivset teha. Esimeses tunnis oli tunne selline.. arusaamatu. Kõik asendid olid kuidagi ebamugavad ja mõnedes neist asenditest tuli veel tükk aega püsida, muusikat tunnis ei kasutatud ja esimest korda pidin teadlikult tähelepanu pöörama ka hingamisele (kuidas see veel käib?). Mõte, et ma saaksin seistes ette painutades kunagi sõrmed põrandale, tundus võimatu, selg jäi pärast tundi veel kangemaks ja sellest lihtne järeldus – jooga ei ole minu jaoks. Ehk siis kõik oli vastupidine sellele, millega olin harjunud ja see tundus väga võõras. Aga rääkisin pärast tundi natuke õpetajaga ja otsustasin ikkagi tagasi minna. Ja siis ma läksin veel ja veel ja veel, kuni ühel hetkel oli sellest saanud minu regulaarne praktika. Ja see oli nii suur äratundmine, tundsin end seda tehes hästi ja kuidagi kogu see vaib, mis Ashtanga joogaga kaasnes oli nii minule omane – rahulik, ühtne community, eneseareng jms. Erinevatel põhjustel (kolimised, enesedistsipliini puudus jms) jäi mul enda joogapraktikasse siiski paus sisse (tegin seda küll aeg-ajalt, kuid väga süsteemitult. Ja nagu paljude muude asjadega, oli uuesti alustamine sageli raske – need asjad, mida varem sain teha, olid muutunud jälle ebamugavaks, harjutamise asemel leidsin alati 100 muud põhjust, mida teha ja peamine vabandus oli – “mul ei ole aega”. (Selle viimase väite kohta võiks kirjutada eraldi postituse – aga shortly said, meil kõigil on aega ühe palju, kõik oleneb lihtsalt sellest, millised on Sinu prioriteedid ja kuhu Sa tahad enda fookuse panna.)

0dbf1c60c82ffc559ac746ead518c2f6

Umbes poolteist aastat tagasi otsustasin enda mati uuesti lahti rullida ja pihta hakata. Võttis aega, et uuesti harjuda, aga praeguseks on sellest saanud uuesti minu pea igapäevane harjutus. Kõige raskem osa selle juures on ilmselt enesedistsipliin – nendel hommikutel, kui ma ei pea just väga varakult ise treeninguid juhendama minema, ärkan 5.30 ja sõidan linna GoYoga stuudiosse, et teha Ashtanga joogat. Kui keegi arvab, et 5.30 ärkamine on midagi, mida ma väga naudin, siis kindlasti mitte – sageli ronin ma pärast äratuskella veel kaks korda voodisse tagasi ja mõtlen, et täna ei ole ikka see päev, kus ma peaksin joogat tegema, aga miski tõmbab mind sealt voodist välja ja kella kaheksaks hommikul on tavaliselt minu enda harjutus tehtud. Seega, kogu eelnevalt kirjeldatu on olnud üks põnev teekond ja protsess ja seda, mida see mulle õpetanud on, tahtsingi veidi lähemalt kirjutada.

  • See on õpetanud mind hingama – nii oluline asi, millele kahjuks pööratakse sageli nii vähe tähelepanu ja mida me võtame väga iseenesest mõistetavalt. Enamasti, kui meil on raske (kas siis treeningus või mingis pingelises olukorras, siis hoiame hinge kinni või hingame väga kiiresti ja pinnapealselt) – see muudab olukorda tavaliselt veelgi raskemaks. Jooga on õpetanud mind võtma fookusesse kõigepealt hingamist ja siis füüsilist poolt (kuigi vahel kipub endiselt see ununema).
  • Distsipliini ja järjepidevust – nagu eelnevalt kirjutasin, siis 5.30 ärkamine ei ole minu lemmiktegevus, aga tegelikult tean, et harjutuse järgselt on mul kordades parem enesetunne, kui siis, kui oleksin voodisse magama jäänud. Samuti on iga muutuse aluseks järjepidevus, olgu see muutus füüsiline, muutus sinu mõttemustrites või harjumustes – kui ühe korra nädalas enda matile astuda, siis ei ole ilmselt oodata ka suuremaid muutusi. Samamoodi nagu treeningutel käies on progressi saavutamiseks oluline treenida mitmeid kordi nädalas, mitte ainult siis, kui “tunne on õige”. 
  • Kannatlikkust – kuigi joogas ei ole eesmärgiks uute keerukate asendite ehk asanate äraõppimine, pean tunnistama, et ka minul on aeg-ajalt mõte, et tahaks ka juba seda või teist asendit suuta teha. Aga Ashtanga jooga on väga kindel süsteem, kus sinu õpetaja annab sulle järgmised asendid alles siis, kui sa selleks valmis oled. Ma ei ole loomulikult just väga hea liikuvuse või painduvusega ja siiamaani on mingid asendid, mis on minu jaoks isegi pika harjutamise järel väga ebamugavad või rasked ja mis ikkagi aeg-ajalt tunduvad mulle endalegi võimatud. Minu parem ja vasak kehapool on mingil põhjusel nii erineva liikuvusega, et vahel tekitab see trotsi – miks ma ei saa seda teha ja kui kaua ma veeeeel proovima pean, et parema poolega neid samu asju suuta, mida ma saan vasakuga. See on koht, mil ma tavaliselt mõtlen, et peale igapäevase praktiseerimise ei ole väga palju rohkemat, mida ma selle jaoks teha saan. Ja kui midagi muuta ei saa, siis on kõige mõistlikum aktsepteerida – aktsepteerida seda olukorda ja lihtsalt jätkata. Sest ühel päeval muutub see niikuinii ja praegune olukord on osa protsessist.
  • Hirmudele vastu astumist ja enda mõttemustrite muutmist – joogas on minu jaoks kõige hirmutavamad kõik tagurpidi asendid – pea peal seis, bakasana ehk varese asend, seisuasendist silda laskumine – ehk siis kõik asendid, kus ma pean olema tagurpidi või mul on võimalus kukkuda. Seda, kust see hirm tulnud on, ma ei tea, sest ma ei ole kunagi kukkunud või sellistes olukordades haiget saanud, aga miski mu peas ütleb mulle nende asendite ajal kogu aeg “ma ei saa”, kuigi ma olen täiesti kindel, et füüsilise jõu poolest suudaksin kõiki neid juba täna iseseisvalt teha. Vaikselt olen hakanud seda “ma ei saa” häält enda peas vaigistama ja mõtlen, et täna proovin. See on ka põhjus, miks ma kodus harjutamise asemel käin harjutamas stuudios koos õpetajatega – nendega tundub see kõik palju lihtsam ja turvalisem ja vaikselt hakkab mulle ka endale ka tunduma, et tegelikult ma vist ikkagi saan. 
  • Jooga integreerimist igapäevaellu – tegelikult ei käi see ainult jooga kohta, vaid kõige muu kohta, mida sa praktiseerid või millesse usud. Kui ma mõtleksin distsipliini, hingamise, kannatlikkuse, uskumise, aktsepteerimise ja kõige muu peale ainult joogamatil, siis ma ei tea, kui palju see üldse midagi muudaks. Minu meelest on oluline see, mida sa võtad kaasa väljaspoole enda matti – kas sa suudad aktsepteerida teiste inimeste käitumist ja nende mõtteid, mis sinuga ei resoneeru, kas sa suudad ka joogamatilt maas olles jääda olukordades rahulikuks või ärritud kergesti, kuidas sa suhtud endasse ja teistesse igapäevaelus jne. Mulle meeldib väga ütlus “Doing yoga doesn’t make you spiritual or a good person. Trust me I know a lot of really flexile a**holes.” Igaühel on oma tee ja kõigi jaoks ei pea see olema jooga – küll aga loeb see, kuidas sa teistesse inimestesse, loomadesse ja ennast ümbritsevasse suhtud, kas sa mõtled natuke enda heaolust kaugemale ja millist energiat sa endast välja annad. See on ka see, mida mina inimestes kõige rohkem hindan ja austan.
  • Uskumist. Selle uskumise koha pealt ma ei teagi, kas see on tulnud jooga või lihtsalt kõige kogetuga, aga ma usun väga tugevalt, et enamik asju, mis meiega juhtuvad, juhtuvad mingil põhjusel ja see põhjus selgub tavaliselt hiljem. Minu elus on olnud mitmeid kogemusi, kus selle juhtumise/ toimumise hetkel ei ole ma osanud leida mitte ainsatki positiivset külge, aga hiljem on need osutunud kõige paremateks olukordadeks üldse. Seega ma arvan, et elul on meiega omad plaanid ja elu tuleb usaldada. See ei tähenda, et me ei peaks ise üldse enda eesmärkide nimel pingutama, aga pigem mõtlen seda, et sageli ei ole mõtet liialt palju ette planeerida ja muretseda – tegelikult ei lähe kunagi täpselt nii nagu me arvasime. Sageli läheb hoopis paremini. 🙂

unnamed

Seega usalda elu, püüa olla ise selline inimene, nagu sa tahaksid, et teised oleksid, proovi näha suuremat pilti ka ennast ümbritsevast maailmast, oska olla tänulik ja ole avatud meele ja südamega – siis saad sa vastu võtta ka selle, mida universum sulle pakkuda tahab.

Lõpetuseks tahaksin siia kirjutada ühe luuletuse, mida jagas minuga üks minu lähedasemaid sõbrannasid.

Kõik, mida vajad, tuleb Su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta Su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb Su juurde,
tunneb Su ära ja saab Sinu osaks.
Hinga, loen kümneni.
Hind selgub hiljem.

D. Kareva

 

Yksi kommentti artikkeliin Otsimistest, leidmistest, muutumistest, uskumustest ja joogast

  • Mariin says:

    Kaisa, Su mõtted on nii armsad ja nii Sina. Tore meenutus Tartust on ka sisse põimitud, väga väga mõnus lugemine oli, aitäh Sulle! =)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *