Kelle elu Sina elad?

Miks ma mida teen? Vol 3 (viimane)

Miks ma mida teen. Nõlvak-TIisaar Gerardo's TOys

Nonii. Ausalt luban, et see on viimane mõtisklus sellel teemal. See kord räägin rohkem isiklikult ja natuke annan aimu, miks ma rannavõrkpalli mängin… Või noh, võib-olla ühese vastuseni tegelikult ei jõuagi.

Kes vähegi meid jälginud on, teab, et meil on eesmärk jõuda Olümpiale. Sportlikus plaanis on see väga loogiline. Muidugi Olümpiale, kõige prestiižikam võistlus, sinna saajaid individuaale rannavõrkpallis on vähe ning sportlikus mõttes on see üks levinumaid eesmärke üldse. Aga miks mina, Mart, mees nagu iga teine peaksin üldse Olümpia kohta taga ajama, mis see mulle annab?

Enne kui sellele konkreetset vastust otsin lähen jälle täiega laiali oma mõttega. Miks me üldse midagi tahame saavutada? Teoorias on ju igal meie tegevusel mingi motivatsioon taga. Käime tööl, et osta süüa ja maksta elukoht. Minimaalselt. Kellel läheb paremini tahab lausa autot, maja ja reisilgi ehk käia!? Mõni käib tööl, sest talle meeldib. Kuid ka see annab midagi. Edukuse tunde, hea tegemise tunde või midagi muud. Siiski midagi endale, mingi motivatsioon.

Vaatame täna seda seltskonda, kes midagi taga ajab, saavutada üritab… Näiteks meie. Me mängime rannavõrkpalli sest meile ju meeldib. Ometi on meil eesmärk ja üks kindel suund, mida me sellega saavutada tahame. Teeme iga päev tööd, et saada maailma parimaks. Kui niisama mängiks rannavõrkpalli, sest see meeldib, siis piirduks ilmselt mõne trenniga nädalas.

Aga miks kuradi pärast ma siis üldse tahan Olümpiale jõuda, kust see saavutusvajadus??? Tegelikult on see päris vastuseta küsimus. See ei teeks mind kuidagi paremaks inimeseks. Kas on superstaarid ja olümpiavõitjad õnnelikumad inimesed? Vaevalt. Äkki hoopis annab eesmärk mõtestatuse mu tegevusele? Miks ma peaksin iga päev kaks korda päevas trenni tegema, kui ei oleks mingit konkreetset sihti silme ees? Ütleme, et poleks ei olümpiat, võistlusi ega ühtegi väljundit rannavõrkpallis mõõdu võtmiseks. Kindlasti kohe ei naudiks me seda tegevust nii palju ning veel vähem teeks kaks korda päevas trenni paremaks saamiseks. Seega emba kumba, kas on mingi tung, mis tahab olümpiale jõuda ja paneb seepärast nahast välja pingutama, või siis on tung nahast välja pingutada ja saada muudkui paremaks ning olümpia on selleks hea ettekääne…? Ausalt öeldes: ei tea, ning tegelikult pole sellel ka üldse vahet.

Vaatleme meest, kes töötab, et osta endale ja perele uhke mugavustega maja ja saaks mitu korda aastas koos armsamaga puhkamas käia. Selleks teeb ta hommikust õhtuni tööd, toob tööd koju ning perele selle kõrvalt palju aega ei jää. Kõik aga ju hea ja ülla eesmärgi nimel. Ajapikku võib aga töö kõrvalt ära ununeda algne eesmärk, et majas tahaks ta koos perega elada ning just neid reisile viia… Põhieesmärgiks jääb töö tegemine. Nii võib juhtuda, et selleks hetkeks, kui mees saab endale maja lubada on ta ihuüksi, suure tõenäosusega ka halva tervisega ning tabab kurb tõsiasi, et tegelikult on ju täiesti tühja rapsitud, sest põhieesmärk jäi ikkagi saavutamata.

Viimasest kahest lõigust loen ise välja, et eesmärgid, mida me endale seame on ehk elu rikastamiseks. Kui ma mõtlen enda olümpia eesmärgi peale, siis ilmselgelt see oleks võimas kogemus. Midagi mis annaks mu ellu juurde kogemuslikku väärtust. Kunagi olin olukorras, kus pidin mõtisklema, et kas ma oleks õnnelik, kui seisaksin poodiumil, olümpiamedal kaelas, kuid seal poleks kedagi minuga seda rõõmu jagamas. Ei oleks, sain aru. Sellest hetkest olen mõistnud, et kõik tegevused tuleb kooskõlastada eesmärgiga juure tasandil. Kui räägin olümpiale jõudmisest, siis mõtlen elu rikastamist. Ning kui sellega kaasneks ümberkaudses elus täielik allakäik, siis ei ole see seda väärt. Tegelikult siis lõppkokkuvõttes polegi ju väga vahet, kas olümpiale jõuda või mitte, kui teekond selle suunas on elu rikastav.

Kustiga komistasime ka Raul Rebase Õnneliku kana printsiibi otsa. Nõustusime, et suuri eesmärke taga ajades peab jääma sisemuses õnnelikuks. Oleme tähele pannud, et nii tuleb ka areng kiiremini. Sest kui ennast orgiga täiesti vastumeelselt kuskile suunas lükata, ei liigu me kiiresti edasi ning ka päris valus võib hakata.

Tulles tagasi töötava mehe juurde. Lihtne on ennast ära unustada töösse. Veel lihtsam on ära unustada eesmärk elu rikastamisest, mida iga töötegija endas kannab, olgu see siis pealt näha vaid leiva lauale toomise viis. Kui me selle ära unustame ja töötame eesmärkide tuletiste nimel. Siis võime kaotada kõik, mis tegelikult nendele eesmärkidele üldse andis mõtte.

See ongi vesi

IMG-20171123-WA0001

Kaks kala ujuvad vees. Neile ujub vastu kolmas, kes ütleb: “Hommikust poisid, kuidas täna vesi on?” Kaks kala ujuvad vaikselt edasi ja mõne aja pärast küsib üks kala teiselt: “Mis asi see vesi veel on?”

Me elame autopiloodil, juhituna alateadvusest, pendeldades mentaalse mineviku ja tuleviku vahel ning sageli ei märka seda ELU, mis toimub meie ümber. Tulles teadvele ja haarates oma elu roolirattast kinni, saame seda suunata kuhu iganes. Teadvele tulemises on hiiglaslik jõud, sa oled võimeline uskumatuteks asjadeks. Tegudeks, millele mõeldes sul jooksevad praegu judinad üle selja, tegudeks, mis võivad positiivselt mõjutada väga paljusid inimesi su ümber.

Vaid teadvele tulles on võimalik saada kontakti oma südamega, hingega – oma tõelise minaga. Selle sama minaga, kes saab (vahel harva) aru, et ta mõtleb, et ta tunneb rõõmu või kurbust, et tal on käed-jalad ning füüsiline keha. Seesama, kellel on mälu, kus pesitsevad toredad ja hirmsad mälestused ning kes alatasa projitseerib neid hirmunult tulevikku, olles kaugel reaalsusest. Oma mõtete olemasolu teadvustamine on vahel väga keeruline, sest me kipume end nendega samastama. Me arvame, et me oleme enda mõtted ja usume neid pimesi. Kuid see on lihtsalt üks monoloog, mida sa kuuled (tihti täiesti seosetu ja endale vastu rääkiv). Sa saad oma mõtteid suunata kuhu iganes (vahel olles vägagi produktiivne) ja samuti saad ka oma mõtlemise jätta katki. Olla mõttetu. Vahel kestab see vaid mõne hetke, teinekord pikemalt. Tihti tajud seda vaid siis, kui oled väga haaratud mingist tegevusest või kui satud uudsesse olukorda. Niisiis – sa ei saa olla see, mida sa saad kontrollida, sest KES siis kontrollib neid? Sama lugu on emotsioonidega. Need on sinul – sa ei ole need. Sa oled see jälgija, kes laseb sel kõigel juhtuda.

Püüa mitte automaatselt reageerida sündmustele, mida elu su teele heidab. Vali teadlikult, kuidas käituda. See pole esialgu lihtne, kuid alusta väikeste sammudega. Teadvusta endale iga päev paar korda, kui vihastad või oled millegi pärast stressis ja mõtle kaine peaga: “Miks ma praegu nii tunnen?” Astu samm sammu haaval jälgija rolli, vaatle end kõrvalt ja märka oma igapäevaseid reageeringuid, mis sind enam ammu ilma ei teeni. Ükskõik kui väike või suur ta on, lase temast lahti ja vali käituda sellisel viisil, mis annab teistele edasi seda, kes SINA oled. See on ainus viis üldse, kuidas midagi teha – avaldusena universumile, kes sa tegelikult oled või kes sa tegelikult tahaksid olla. Kõik, mis selle alla ei liigitu, on jaburus.

Tulles teadvele hakkad rohkem nägema seda elu, mis toimub su ümber. Ilma kommentaarideta. Kõik lihtsalt on ja sa oled osa sellest. Märkad lõpuks seda vett, milles oled kogu elu ujunud.

—-

Kui sa armastad elu

siis ta mängib suga kaasa

ulatab lahkelt oma lelud

kui südamega vaatad



Ole ärgas ole valvel

kuulata vaikust kui magad

ka kesk pimedat talve

unistuse valguskiir meid tabab



Siin muutuste rindel

võib konarlik olla sõit

kuid kui miski pole kindel

on võimalik kõik

 

-Kusti

 

Inspireeris: David Foster Wallace

Miks ma mida teen? Vol 2

Nõlvak Tiisaar Gerardos Toy's Mart tähistab

Eelmine kord alustasin mõtisklust oma tegevustele „miks“ leidmisel ning jõudsin järeldusele, et tänapäeval väga populaarsust koguvast eesmärkide püstitamisest ja emotsionaalse „miksi“ leidmisest üksi justkui ei piisa. Kuid täna tahaksin tagasi tulla just emotsionaalse poole juurde. Alustan jällegi ühe looga.

Viimane kord kui Soomes käisin kohtusin oma sealse treeneriga ning jutustasime elust ja olust. Tuli välja, et ta noorem vend, kes oli teinud oma elu parima hooaja Soome meistriliigas otsustas võtta pausi võrkpallist, et minna tööle baari juhatajana. Üldsegi mitte raha pärast, vaid selle pärast, et talle lihtsalt restorani bisness niiväga meeldib 🙂 Alguses kortsutasin kulmu ja mõttes kõlas kreisiraadio intro  „…see on ju kukesupp!“

Täpsed mõtted mis mu peas too hetk kõlasid olid midagi sellist: „Oo, väga tore et Lauri vend lõpuks nii hea hooaja tegi, mäletan teda kui kõva töötahtega poissi. Oot oot, misasja, ei mängigi enam võrkpalli, aga miks? Just tegi läbimurde ja ta on ju võrkpallis nii hea, vaikselt hakkavad alles uksed avanema. Baari? Võrkpalli asemel, täitsa totter ju…“ Ma täpselt ei mäletagi kaua mul aega läks ja millal ma üks hetk mõttemustrit vahetasin. Andis aga see seik tõuke, et ma saaks aru ühest oluliselt nähtusest.

Üsna tihti me teeme asju ainult selle pärast, et me oleme selles juba head. Ning väga raske on eemale astuda elukutsest, hobist või tegevusest, kui me oleme selles juba mingi taseme saavutanud, eriti kui juba meistriklassi. See aga ju tingimata ei tähenda, et see tegevus oleks see, kus me tahaks edasi liikuda ja oma aega jätkuvalt panustada. Tihti on raske sellest endal ja veel rohkem teistel aru saada.

Näiteks keskkooli lõpus ütles matemaatika õpetaja mulle, et ma loodan et sa mingit spordi asja õppima ei lähe ja oma potentsiaali ära ei raiska. Saalivõrkpallist eemale astudes oli arvamusi kõrvalt, et kuidas saab sellisel hetkel kõik tehtud töö „maha visata.“ Samamoodi tundus minule alguses Soome treeneri venna otsus minna restorani tööle „tehtud töö ja kogu potentsiaali maha viskamisena“

Ühiskonna surve ja teiste arvamus paratamatult mängivad rolli, kuid arvan, et sama faktor närib iseennast sisemiselt üpris palju otsuste langetamisel. Tol hetkel kui sellel teemal mõtisklesin tekkis tunne, et võib-olla enamik inimesi, kes ei ole päris rahul oma asjadega ei suuda teha elus muutusi, sest iga väiksemgi kõrvalekalle võib tekitada tunde, et viskan oma kümne, kahekümne või viiekümne aasta töö, kogemuse ja pädevuse minema. Võib-olla ei osata rahulolematuse põhjust otsida isegi sellest valdkonnast, kus me kõige paremad oleme.

Võtame näiteks ühe poisi, kellel koolis pea ei võtnud ja on läinud sõduriks noorest peast. Füüsis ja distsipliin on tal aga hea ning aastatega on ta lihvinud oma oskusi ja roninud karjääriredelil. Vaikselt hakkab talle aga koitma, et sõda on ikka üks täiesti arulage asi ning ta ei saa inimlikus mõttes üldse aru, kellele sõjaväge ja sõdu vaja on. Kogu sõjandus hakkab talle nüüdseks täiega vastu ja teise süütu inimese vastu tulirelva tõstmine näib kohutava kuriteona. Kas oskate ette kujutada seda sisemist konflikti tema sees. Ühest küljest ta ei taha üldse enam sõjaväega tegemist teha ja talle tundub, et iga hetk seal ta töötab oma väärtuste vastu. Teisest küljest ta ei kujuta ette, et ta oskaks midagi muud teha. Minna uuesti kooli, kus ta millestki aru ei saanud ja nüüd juba vanana? Lihtne see kindlasti pole.

Arvan, et selliseid sisemisi konflikte on väga väga paljudel inimestel ning tihti on need nii hästi peidus, et neist ei saagi konkreetselt aru vaid väljenduvad lihtsalt rahulolematuse ja ärevusena. Samamoodi võib viimane sõduripoiss olla suures depressioonis, kui ta täpselt ise arugi ei saa, mis nüüd järsku viga on, et midagi talle nii suurt rahutust ja õnnetust valmistab.

Ma ei hakkagi kokkuvõtet siia kirjtama, eks igaüks teeb ise 🙂 Selline oli mu tänane mõtisklus.

Ma kirjutan ilmselt veel ühe osa siia järge ning siis ma tahaks puudutada miks ma mida teen hästi suurt pilti. Näiteks lahkaks, miks ma tahan Olümpiale jõuda natuke teisest küljest 😊

Miks ma mida teen? Vol 1

Gerado's Toys Nõlvak-Tiisaar trennis

Kas olete lugenud mõnda enesearengu, motivatsiooni või mõnest muust sarnasest raamatust, kuidas alati peab olema oma tegevusel “miks?” Tavaliselt lähetutakse sellest, et oma eesmärke saavutada pead sellega siduma emotsiooni. Näiteks, kui tahad teenida palju raha, siis miks ma seda tahan? Ilmselgelt selleks, et osta endale palju vidinaid eks!? Siis tuleb küsida edasi, miks ma neid vidinaid tahan, äkki tegelikult mul polegi vidinaid ennast vaja, vaid lihtsalt jobule naabrile koht kätte näidata, küll see võiks ennast hästi tundma panna? 😀 Igatahes tasuks jõuda oma küsimustega emotsionaalse vastuseni. Mingi põhjus, mis liigutaks sind tõeliselt emotsionaalselt. Näiteks tahan oma maja, et mu lapselapsed hea meelega külastaksid vanaduspõlves ja siis saaks aias kõik koos mängida. Kui selline mõte toob pisara silma, siis sellise “miksiga” on lihtsam ennast raskematel aegadel voodist püsti saada ja tegutsema asuda. Olen selle kõigega väga nõus, kuid tahaksin kirjutada natukene veel sellel teemal ja natukene teise nurga alt.

Lugesin kunagi ühte lugu, mis mulle too hetk väga äratundmisrõõmu pakkus ja mis mulle siiani aegajalt meelde tuleb, kui silmad lahti ringi vaatan. Minu sõnadega kõlab see nii:

Väike tüdruk tegi emaga koos süüa ning kala praadimise ajal küsis tütar emalt, et miks on vaja kalal pea ja saba maha lõigata enne praadimist. Ema vastas kärsitult, et mis loll küsimus, sest nii ju kala praetakse, tema ema tegi juba nii. Tüdruk ei jäänud vastusega rahule ning pöördunud vanaema poole, sai ta sama vastuse sama kärsitul moel. Lõpuks vana-vanaemalt pärides seletas talle viimane, et ta võttis alati kalal pea ja saba enne praadimist maha, sest tal oli liiga väike pann ning terve kala ei mahtunud lihtsalt ära.

Kui tihti teame miks me midagi teeme ning miks me midagi just sellisel moel teeme. Kui me Kustiga treenime, siis tihtilugu oleme täiesti kahekesi. Palju oleme käinud treenimas välislaagrites erinevate treenerite all ning saali aega arvesse võttes oleme oluliselt rohkem oma elust olnud lihtsalt treeneri juhendatavad. Kui kahekesi trenni teha siis peame kõigepealt ise trenni ette valmistama, selle läbi viima ning selles ka osalema. Seda õppisime üpris alguses, et trenni tulles peab olema trenn ettevalmistatud, sest kui lihtsalt midagi tegemise pärast teha jääb trenni järel sisemusse väga tühi tunne.

Just kahekesi treenides olen aru saanud, et kui me ei pane trenni ja harjutustesse sisse mõtet, siis on trenn ikka maru mõttetu ja ainuke muutus mida on tunda on see, et järgmiseks trenniks on jalad sutsu rohkem väsinud. Suures meeskonnas treenides ei tekkinud mul seda mõtet kunagi, et ma peaksin teadma miks ma tänast trenni või käesolevat harjutust teen. Väga lihtne oli minna, küsimusi esitamata trenn kaasa teha ning siis kodus üldse ära unustada, mis trennis juhtus. Kuid nüüd just mõned nädalad tagasi vaadeldes ühte suurema grupi treeningut panin ma tähele, et kurat… Ega tegelikult ju treener ka ei pruugi teada miks ta midagi teeb. Trennil polnud iseenesest midagi viga, lihtsalt õhkkond oli selline, et ei treenitavad ega treener ei olnud väga hasartis selle üle mida nad teevad, peaasi et tehti midagi. Asju mida on alati tehtud.

Tavaliselt on treener kas vana sama ala harrastaja või õppinud treener. Mõlemal juhul on ta elu jooksul omaks võtnud, kas teadlikult või alateadlikult, kellegi teise teadmised kuidas trenni tehakse: kuidas hooajaks ettevalmistutakse, kuidas tehnikat arendatakse jne. Kui tihti on meetodid põhjendatud selgete argumentidega ja kui tihti on need pigem: “nii ju tehakse.” Julgen kahelda, et kõik treenerid on küsinud endalt, miks täpselt ma sellist trenni läbi viin. On see maksimaalse kasuteguriga, mis me praegu teeme või raiume pigem niisama tühja? Veel vähem paneved sellele rõhku treenitavad, kuigi tegelikult just nemad on need kellele see kõige suuremat mõju avaldab. Treenitavana on ju metsikult lihtne lülitada mõte täiesti välja ja teha mis kästakse. Kuigi see, kas ma saavutan edu, arenen võimalikult kiiresti nii et tervis ka terveks jääb võiks ju endale huvi pakkuda küll.

Panin just selle pildi siia jutu peatsisse, sest selle hooaja eel Tais ettevalmistuslaagrit tehes olid just sellised kummilindiga harjutused üks treeningu põhiosi… terve kuu! Mõned uudishimulikumad tulid rannas küsima, et mis sporti me küll teeme ning imestus oli suur kui kuulsid, et treenime rannavõrkpalliks. Tollel hetkel tundus see parim, mis teha saime, et rannavõrkpalli oskustes sammu võrra edasi minna.
Esimeses lõigus kirjeldasin populaarset “miks?” otsingut edu saavutamiseks. Arvan, et kui ma niisama endale muudkui ette kujutan, mis emotsionaalse eesmärgi nimel ma tohutult pingutan ja kannatan ning mugavustsoonist muudkui väljun, aga samal ajal kõik tegevused baseeruvad sellel, et nii ju tehakse, siis peaks ehk korra aja maha võtma ja täpselt läbi mõtlema, mis tegevus võiks olla antud hetkel kõige kasulikum. Alati ei pruugi see käesoleva konkreetse ülesandega üldse seotud ollagi.

Ma alati räägin pikalt treenimisest ning toon sellega paralleele. Põhjuseks: sellega ma lihtsalt tegelen suurema osa oma päevast. Antud mõtiskluse idee aga kehtib igas eluvaldkonnas ja treenimise tõin lihtsalt üheks näiteks 🙂

Loodan, et sul oli tore minuga mõtiskleda. Järgmises osas samal teemal räägin ühe loo, mida tunnistasin kui Mängisin Soomes saalivõrkpalli, tol hetkel oli see minu jaoks täiesti arusaamatu käitumine ühe mängija poolt, kuid nüüd näen asju juba teise pilguga. Peatse kirjutamiseni 🙂

Vana sõna

Kas oled kunagi mõelnud meie laialtlevinud vanasõnade tähenduste peale? Mispärast on mõned meie kultuuriruumis olevad mõtted ja tähelepanekud põlvest põlve edasi kantud ja neisse pimesi usutud? Kas seepärast, et need ongi lõplikud tõed ning me lihtsalt säästame oma laste aega ja õpetame need neile ise selgeks enne kui nad ise sinnani jõuavad? Mis vahe on üldse vanasõnadel ja uskumustel?

„Ära hõiska enne õhtut!“ ja „pill tuleb pika ilu peale“ on meile ikka ja jälle öeldud, et justkui ei tohiks me pisiasjade ja väikeste õnnestumiste üle rõõmu tunda, kuna kunagi tuleb ikka ja jälle see negatiivne sündmus/tunne, mis meid justkui „maa peale“ tagasi toob.

„Parem varblane peos kui tuvi katusel“ ja „lootus on lollide lohutus“ – et me ei püüdleks parema poole ja oleks rahul sellega, mis meil juba käes on. Et meil pole vaja unistada paremast endast või kogu ühiskonnast, ega võtta midagi selle nimel ette.

„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ – see meie austatud Tammsaare tsitaat on kõigile teada-tuntud, kuid mis on selle taga? Mina arvan, et kõigepealt on armastus ja alles seejärel tuleb kõik muu. Miks mitte armastada oma tööd?

„Silm-silma hammas-hamba vastu“ ja „kuidas küla koerale, nii koer külale“– tuletab meile jälle meelde, et andestamine ja minnalaskmine ei ole justkui vastuvõetavad ning igale kuriteole vastab samaväärne karistus. Või ehk ongi siin mõeldud karma seadust – what goes around comes around.

„Kes lööb, see armastab“ – tean, et ükskõiksus või kellegi eiramine on halvim, mida sa teisele teha saad. Tean ka, et kirest ja armastusest tekkinud vägivald on väga laialt levinud. Aga mina neid ühes lauses ei kasutaks.

„Mehed ei nuta“ – õpetab mehi suruma alla oma emotsioone ja tundeid ning mitte neid täielikult tundma. Seeläbi tekitades kordades rohkem kahju nii meie tervisele kui inimsuhetele.

„Kes kannatab, see kaua elab“ – kui kogu elu ongi kannatus (nagu Buddha ütles), siis peab see ju paika, et mida kauem sa elad, seda rohkem sa kannatad. Ilusa ja pika elu kohta meeldib mulle pigem „Kes armastab, see kaua elab“.

Äkki on vanasõnad hoopis uskumused, mis on meile juba lapsena sisse õpetatud? Äkki need, kes kunagi ei hõiskagi enne õhtut, kartes seda nurga taga hiilivat „halba“, tõmbavadki seda endale ise ligi ja nende puhul peab see ka paika – luues ise endale reaalsuse. Mina valin endale hoopis teised uskumused, sellised, mis minu elu rõõmsamaks ja ilusamaks teevad. Sul on igas olukorras valik, kuidas käituda ja mida teha. Mulle väga meeldib mõte, et kui oled ebakindel, kuidas käituda, siis mõtle – mida armastus teeks?

Las talupojalikud orjuseaegsed vanasõnad jäävad vanasse aega ja kirjutame endale uued.

Mõned mõtted minu poolt:

Hõiska enne õhtut!
Naeratus-naeratuse ja tänu-tänu vastu.
Kes hoolib, see armastab.

-Kusti

Sa oled see kuidas sa sööd

Kusti Nõlvak

Ma olen omal nahal korduvalt tundnud, et kui palju lihtsam on mul oma toitumist jälgida kui ma olen emotsionaalselt heas kohas. Saan endaga hästi läbi, olen enda vastu üdini aus ja tean mis seisus ma hetkel olen. Kõik sujub, plaanist kinni pidamine on imelihtne ja eesmärk tundub üsna lähedal. Olen korduvalt kogenud ka seda olukorda, kus olen omadega augus ja maailm näib töötavat mulle vastu. (one of THOSE days) Tunnen, et saan toidust heaolutunnet ja üritan (üle)söömisega lämmatada seda emotsionaalset tühimikku endas. Iga kord mõistan, et heaolutunne kestab vaid söömise ajal ning kohe peale söömise lõpetamist olen tagasi seal, kust alustasin või isegi sügavamal augus. Nagu minu hea sõber Austraaliast ütles sellise söömise kohta: „I don’t stop when I’m full, I stop when I hate myself.“ Vahel on see nii tõsi.

Usun, et enamik meist kas üritavad või on üritanud kunagi kaalu langetada ning on kindlasti kogenud ka tagasilööke. Tihti kipub see kaal taas tõusma, et siis jälle seda uuesti langetama asuda – nagu ütles E. Bombeck: „In two decades I’ve lost a total of 789 pounds. I should be hanging from a charm bracelet.“  Miks?

Dieting_is_easy

Kui me oleme omadega „augus“ ehk stressiseisundis, siis suureneb stressihormoonide hulk veres. Siis on sellel kõigepealt aktiveeriv ja kaitsev toime. Näiteks ühe stressihormooni – kortisooli mõjul muunduvad valgud ja rasvad süsivesikuteks, mida kasutatakse energia ja jõuvarude kiireks juurdetootmiseks või taastamiseks. Kortisool suurendab söögiisu ja liikumisaktiivsust ning parandab mälu. Adrenaliini mõjul tugevneb südametegevus, tõuseb vererõhk. Need muutused on otstarbekad organismi kiireks kohanemiseks ohuga. Kuid tavaelus oleme tihti eluohtlikust olukorrast siiski üsna kaugel ning suudame stressi tekitada lihtsalt ühe tulevikku suunatud hirmumõttega.

Riina Raudsik väidab oma raamatus „Energiakriis“ et iga stressor mõjutab keha sarnaselt, olgu see siis viiruslik haigus või negatiivsete mõtete poolt tekitatud stress. Mõlemad ühtmoodi mõjutavad ka meie seedeelundkonda, kus stressori mõjul ka toitainete omastamine pidurdub. Niisiis on stressil juba kahepoolne negatiivne mõju meie söömisele – ühelt poolt üritame süües saadud (ajutise) rahuloluga stressi lämmatada ja teiselt poolt takistab see seda, et me saaksime toidust kõike vajalikku kätte. Ehk sul ongi vaja kokkuvõttes rohkem süüa, sest sul on vajalike toitainete puudus.

Ma ei tea mis seisus on meie mullad, kus meie toit kasvab, kas keskkonna saastatuse tõttu on meie toit juba by default toitainevaesem või mitte. Kuid me saame õppida kontrollima meie enda sisemaailma seisukorda. Ja kui sa saad endaga rohkem sõbraks, suudad enda mõtetega üksi olla ning lased stressil minna, siis on enda toitumise jälgimine imelihtne. Lisaks on sellel täiesti hindamatu kasu sinu elukvaliteedile.

Louise L. Hay jagab seda arvamust, kui ta ütles:

„Fighting fat is a waste of time and energy. Diets don’t work. The minute you stop, the weight goes back up. Loving and approving of yourself, trusting in the process of life and feeling safe because you know the power of your own mind – make up the best diet I know of. Go on a diet from negative thoughts, and your weight will take care of itself.“

Kihvt, aga kuidas?

Söömine peaks andma meile energiat, kuid kui paljud meist tõusevad söögilaua tagant (kui me kasvõi korra päevas laua taga sööme) ja tunnevad rohkem energiat kui sinna maha istudes? Harilikult kühveldame oma mao kiiruga nii täis, et pärast on puhkust vaja.

Selle asemel, et vihata toitu või tunda vastikustunnet enda vastu kui sa sööd, proovi armastada seda toitu mida sa endale suhu paned. Sööma me peame (vähemalt enamik meist) ja sealt saame me energiat. Aktsepteeri seda. Vii oma mõtted pigem sellele, et kui palju head see käesolev söök mulle nüüd teeb. Toidul on tõepoolest ravivad omadused ja nagu ütles ka Hippokrates:

„Let food by thy medicine and medicine be thy food.“

Teda peetakse siis tänapäeva meditsiini rajajaks. (think about it) Samuti on ju aastatuhandeid vana Hiina meditsiin üles ehitatud toitumisele.

Mulle on suureks abiks olnud ka aeglane või teadlik söömine. Kasvõi korra päevas võta söömiseks aega, naudi igat suutäit tema maitsete, lõhnade ja värvidega. Ole oma mõtetega söömise juures ning pane kõik segavad faktorid silma alt ära (newsfeedid on alles ka peale söömist) ja aeg-ajalt võid ka silmad kinni panna.

Sa oled ka see, mida sa sööd. Kanna enda keha eest hoolt ja anna talle seda mida ta tegelikult vajab. Ta räägib sinuga kui sa kuulata viitsid. Püüa vältida supermarketite keskmisi riiuleid – need on tavaliselt kõige enam jama täis. Kuid kui olukorra sunnil ei olegi muud valikut kui igikestvad plastikumaitselised aspartaamikommid, siis naudi neid täiel rinnal, mitte ära kalla end self-hate´iga üle.

Abiks on ka söögipalve, mis ei pea olema rohkemat, kui võta üks hetk, vaata seda imelist õuna enda käes ja ütle aitäh emakesele maale selle kingituse eest.

-Kusti

Lisalugemist

Vahel lihtsalt ei saa küllalt

Nõlvak-Tiisaar Gerardos Toys, mart ründab

Olen viimase paari nädalaga kuulanud umbkaudu 30 korda Mick Pedaja viimast plaati „Hingake“. Julgen öelda, et minu jaoks on see CD parim kunstiteos, mida olen oma käes hoidnud. Miskipärast poeb tema muusika väga sügavale minu sisse. Just muusika, sõnu ei pane ma tihtilugu tähele, see on rohkem Kusti teema.

Kuid siiski siiski… üks päev olin sügaval laulus „Follow the Light“ ja hakkasid ka sõnad kõrvu.

Someone becomes free,
Finding his dream…
And the warmness inside is real
But something holds back and you cannot be free
but something holds back and you cannot breathe.

Mina sain nendest ühtemoodi aru ning seest kõhu juurest käis värin läbi, ei tea, kas seletada ongi üldse mõtet. Ilmselt igaüks leiab sõnadest niikuinii ainult selle, mis teda hetkel kõnetab.

Soovitan väga kuulata ning võtta aeg ja lasta sellel muusikal ennast ära viia 😊

NB! Tarvilik on hea soundi ja bassiga teda kuulata, muidu pole üldse mõtet ennast narrida 😝

 

Hea päev vs halb päev

Kusti Nõlvak - Mart Tiisaar

Ühel päeval Adelaide’s Austraalia rannavõrkpallikoondisega treenides avastasin ennast mõttelt, et miks mul täna trennis mitte miski ei näi õnnestuvat? Iga pall tundus olevat liiga raske, vastased tugevad, võrk kõrge, liiv sügav ja kogu universum minu vastu. Otsisin väljastpoolt süüdlasi ning tundsin ,kui kõrgel olid lauad ja laed, kui lähedal päike, kui lähedal piirid kui kaugel võrk. Betti Alveri korraks kõrvale jättes mõtisklesin joogipausi ajal, et milles on asi – kas mu oskused on siis kuhugi kadunud, lihased töötavad minu tahtele vastu või on asi hoopis minu mõtetes?

Üsna kiire järeldus oli, et füüsiliselt tunnen ennast hästi, kuid emotsionaalselt mitte. Lakkamatu negatiivne ennast mahategev mõtetejoru oli viinud mind seisu, kus ei saanudki midagi õnnestuda. Enne igat palli keerles peas vaid üks mõte, kuidas ma selle pallipuute seekord suudan ära soperdada. Enese julgustamisest polnud haisugi. Ka varem oli neid päevi ette tulnud ning ka kõikjalt spordist (ja mitte ainult) on ju läbi käinud see „halva päeva“ jutt – et mõni päev lihtsalt ei õnnestu ja sinna ei saagi midagi parata. Ei tahtnud seda kohe uskuda ja tekkis kahtlus, et kas ja miks see ikkagi nii on. Tean, et pole head ilma halvata ning jäädavalt ühes seisundis püsida on pea võimatu. Kuid kuidas end kiiremini rajale tagasi saada?

Gerardo's Toys Nõlvak-Tiisaar

Tegin selle sama joogipausi ajal endale väikese „restardi“ – keskendusin mõneks hetkeks hingamisele,  lülitasin kõik mõtted välja ja lasin negatiivsed emotsioonid vabaks. Tagasi väljakule suundudes oli kergem olla ja sisendasin endale, et ma saan hakkama ja minu oskused pole kuhugi kadunud. Sooritused hakkasid järjest paremini õnnestuma ning juba õige pea oli halb päev muutunud heaks. Taaskord imestasin kui võimekas meie aju on ja kui palju on tegelikult meie endi kontrolli all. Ennast veidi paremini tundes ja osates end kõrvalt vaadata võid jõuda erinevate põnevate avastusteni, mis aitavad sul elus paremini hakkama saada.

Päikest Itaaliast,
Kusti

Kas usud mida sa usud?

Gerardo's Toys Nõlvak tiisaar. Uskumused

Kas teate lugu sellest, kuidas miili alla 4 minuti jooksma hakati? Lühidalt: pikalt arvati, et inimesele on lihtsalt füüsiliselt võimatu miili alla 4 minuti joosta. Kuniks Roger Bannister selle barjääri 1954 aastal murdis. Pärast teda hakkas ridamisi sportlasi miili alla 4 minuti jooksma. Barjäär oli aastaid lihtsalt inimestel peas. Nüüdseks on seda tulemust juba pea 17 sekundi võrra parandatud.

Miks ma sellest kirjutan on see, mille peale täna pärast trenni mõtlema hakkasin. Kui ma Eestis aastaid tagasi suviti rannavõrkpalli saalivõrkpalli kõrvalt harrastasin, siis kunagi ma isegi ei proovinud ülevalt tõsta. Ühtegi trennikaaslast ning kedagi ma üldse Eestis ei näinud ülevalt tõstmas. Ka kohtunike mentaliteet oli pigem see, et kui keegi ülevalt tõstab siis pigem vilistame lihtsalt soojaks, kuna seda väga ei tehta. Selgituseks: rannavõrkpallis on ülevalt sööt väga range ning puude peab olema täiesti puhas, et see element oleks lubatud.

Kui Kustiga randa pöördusime ning maailmatippe mängimas vaatasime, nägime neid loomulikult ülevalt tõstmas. Arvasime, et see on eliitide eliit, kes selle oskuse on omandanud. Sellegi poolest otsustasime, et selgeks me selle õpime, saagu mis saab. Terve esimene hooaeg võistlustel pigem ei kasutanud seda elementi, kuid trennis panustasime sinna tohutult tunde ning hooaja viimastel turniiridel tundsime ennast mõlemad juba päris kindlalt. Kusti rohkem, mina tasapisi.

See hooaeg alustades Tais ning Austraalias oma laagriga saime aru, et see oskus ei ole absoluutselt mitte midagi erilist vaid tänapäeva rannavõrkpallis täiesti tavaline. Ka näeme amatööre, kes ei unistagi võistlemas käimisest, rannas võrkpalli toksimas ja täiesti ideaalseid ülevalt sööte jagamas… nii möödaminnes 😀

Jutu point ei ole mul nüüd üldse mitte selles, et oleme tublid ja õppisime ülevalt tõstma (jube palju kasutan sõnakordust siin, aga ei ole nagu alternatiivi ka 😀 ) vaid selles, et inimene hakkab uskuma mida iganes ümbritsev talle pähe määrib. viiekümnendatel usuti, et alla 4 min miili joosta on võimatu. Meie uskusime, et ülevalt sööt rannas on peaaegu püüdmatu. Iga teine inimene tänavalt usub, et kool, ülikool, töö, ja pension on ainus võimalik tee…

Vaatame enda ümber ringi ning mõtleme, kas see mida me usume, mille ümber oleme üles kasvanud on siiani kehtiv või võiks mingites valdkondades uskumusi muuta? Mina arvan, et kui keegi midagi on saavutanud, on see ka minule võimalik ning kui on midagi, millega mitte keegi pole veel hakkama saanud, võib see minule ikkagi võimalik olla. Keegi peab ju esimene olema.

Ilusat pühapäeva ning luba endale täna aeg mõtisklemiseks, mõtiskleda on tore 🙂

Mida ma õppisin Mike Posnerilt?

Kusti Nõlvak Mart Tiisaar

Kus ma olen? Basseini ääres, The Bell Condominium, Chalong, Phuket, Tai

Mida ma kuulan? Mike Posner “Be As You Are”

Mida ma loen? “Karma” Doe Zantamata

Miks ma Mike Posnerist tahan kirjutada on sellel lihtsal põhjusel, et ta on inspiratsiooniks mulle ja paljudele teistele. Ehkki osadele päris tundmatu nimi, võite ta ära tunda lauludest “I Took A Pill In Ibiza” või veidi vanema “Cooler Than Me” põhjal. Sattusin lugema tema lugu, kus ta räägib oma elust peale oma esimese ülieduka hiti väljalaskmist. Ta nautis oma väljateenitud kuulsust ja raha täiel rinnal ning nagu ta oma laulus ka ise väidab:

“I drive a sports car just to prove
I’m a real big baller ’cause I made a million dollars
And I spend it on girls and shoes”

Kauaks seda lõbu ei jätkunud ning järgmised singlid polnud pooltki nii edukad. Mees langes masendusse. Avastas, et paljud inimesed, keda ta oma sõbraks pidas kadusid tema elust ning kõik, mida ta arvas end elult tahtvat olid vaid teistelt üle võetud soovid ning mitte tema enda omad. Niisiis tundes, et muutust on vaja müüs ta maha oma sportauto, annetas oma riided heategevuseks, ostis omale haagissuvila, kasvatas habeme ja sõitis üksinda USA mägedesse rändama. Ilma segavate faktoriteta nägi ta oma elu kõrvalt ja sai selgust, mida ta ise päriselt tahab. Ennast vaadeldes avastas ta, et need omadussõnad ja rollid mida ta enda kirjeldamiseks on kasutanud on suures osas teiste inimeste ja ühiskonna poolt talle külge pandud, mitte tema enda loodud. Teades, et tema saatus on tema enda kätes, pani ta kirja uued väärtused, mis teda nüüd paremini iseloomustavad. Kuna uskumus on lihtsalt mõte, mida on pika ajaperioodi jooksul pidevalt korrutatud, on see võimalik.

Ta leidis endas inspiratsiooni ja hakkas kirjutama ausaid laule otse südamest. Tema kuulajaskond suutis nendega väga hästi samastuda ning teda saatis taas edu. Jäädes truuks iseendale (mitte teiste arvamusele temast)  muutus ta palju enesekindlamaks ja avatumaks inimeseks ning ta tundis end oma elus taas hästi. Nagu kõlab ka mu üks lemmik tsitaate:

“Ma ei tea kogu tõde ja minu arusaam sellest muutub iga päevaga. Seega pean ma teenima tõde, mitte järjepidevust.”
– Mahatma Gandhi

Ta vajas seda läbikukkunud artisti kogemust, et jõuda endas selgusele. Pealtnäha negatiivne kogemus pani ta ennast kõrvalt vaatama ja lõi uued võimalused. Nende elu downswingidega ongi nii, et nende kasulikkust näeme alles tagantjärgi. Ka hiina keeles koosneb sõna kriis kahest sümbolist – 危机 esimene tähistab ohtu ja teine võimalust. (or that’s what they say, I don’t speak chinese)

Soovitan kuulata tema plaati ja sa leiad sealt read nagu:

“It doesn’t matter if you become a star,
Life is better when you open up your heart,
You don’t always have to act so hard,
Just be as you are”

Vanast lahti laskmine tekitab su ellu juurde ruumi, kuhu saab midagi uut tekkida. Mida sa täpselt tahad sinna tekitada, see sõltub juba sust endast.

“Follow your Bliss”
– Joseph Campbell

Jääme endaks,

Kusti

 

P.S Soovitan ühte inspireerivat filmi, mis annab mõtteid kuidas enda tee üles leida ja miks seda üldse teha tuleks:

# Ma võtan praegu kaalust alla
# Tervislik toit pakub praegu huvi
# Motivatsioon on laes
# Saame Mardiga väga hästi läbi, õpime üksteist paremini tundma ja oleme avatud
# Armastan naeratavaid Tai inimesi
# Nädalavahetusel tegime 4 trenni
# Mu roller ei lähe hommikuti hästi käima
# häšštäägide mõtte sain Maarja imelisest blogist