Kelle elu Sina elad?

Rutiinist välja… Või hoopis sisse?

Kusti Katusel Nõlvak Tiisaar Gerado's toys

Mul hambaarst ütles, et peaksin oma hambaid niiditama. Umbes nii kord nädalas. Loomulikult pärast esimest kahte nädalat tekkis aastane paus, kuni järgmise hambaarsti visiidini. Täna, kui tuli meelde, et oih, polegi seda teinud jälle nädalaid, kui mitte kuid, pidin endast kokku koguma viimasegi jõu, et tõusta püsti, otsida niit ja alustada niiditamisega (pole aimugi tegelikult kas see on päris sõna). Selle alustamine võttis ikka päris palju energiat.

Samas üks päev, kui olime Sotšis laagris, lesisin õhtul voodis teki all, rampväsinud oli olemine ning voodist enda püsti ajamine oli viimane mu soov. Kuid napp hetk pärast seda, kui tekkis idee, et hea küll, panen raamatu käest ja jään magama, avastasin ennast tualetist (Sotšis oli see pool meetrit mu voodist, seega kaua aega ei saanudki minna 😀 ) hambaid pesemast. Teoorias on see ju täpselt sama tüütu tegevus kui niiditamine: võtab sama palju aega ja tegelikult ei saa seda isegi rahulikult voodis lebotates teha. Ometigi ei võtnud hambaid pesema minemine minult too õhtu grammi energiat.

Mõtiskleda mulle tohutult meeldib ning hakkasingi selle fenomeni üle mõtisklema. Paljud räägivad, et rutiin tapab, tehes samu asju päevast päeva kaob mõnel eluisugi ning otsitakse võimalusi, kuidas rutiinist väljuda. Samas, teisalt vaadates, ainuke asi, mis mind elus hoiab on rutiin, või teisiti öeldes harjumused. Tegevused, mida ma teen igapäevaselt ning, mis on nii sisse juurdunud, et ei võta enam lisaenergiat kujundad minust selle kes ma olen. Just nagu hammaste pesemine, ei ole tarvis iga õhtu ennast sundida või otsustada kas täna on vaja, juhtub see automaatselt.

Vaatame näiteks treeninguid. Treeningperioodil on trennid nädalaks paika pannud, siis ei ole mingit küsimust, et ei jaksaks või oleks vaja mingit pingutust trenni minekuks isegi, kui mõni päev keha on kalts. Kui aga puhkuse ajal on idee, et millalgi päeva peale käin jõusaalis ära, siis see otsustav lüke sinna minna on vahel väga suur pingutus. On ka juhtunud, kus selline päev läheb mööda nii, et õhtu lõpuks pean endale selgeks mõtlema, et ahh täna oligi parem mitte jõusaali minna 😀

Sellest ajast, kui tekkisid esimesed mälestused elust, on meeles, et hommikul vutt vutt vutt kööki, tegin müsli ja tõmbasin teleka ette multikaid vaatama. Lapsena päris loomulik ja süütu. Alles mõni aasta tagasi avastasin, et sama rutiin on ikka veel säilinud. Esimese asjana hommikusöök, siis teler käima ning vaatasin oma võikusid mugides mingit täielikku jura, valimatult, olenevalt mis kell tõusta oli vaja. Väikese teadliku pingutuse tagajärjel muutsin harjumusi (tänu juhendavatele sõpradele, ise selle peale poleks tulnud kuidagi) ning nüüd söön hommikusööki kas vaikuses või vesteldes ning pärast seda loen natuke raamatut. Kuna tegemist on harjumusega, siis pärast hommikusööki raamatu kätte võtmine on pigem lihtsam, kui seda mitte teha.

Tean, et veel väga palju on mul sees harjumusi, mis mind pigem ei aita, kuid ükshaaval neid üles leida ja neist lahti saada muudab elu tohutult. Näiteks viimati tänu ka oma elukaaslasele oleme saanud harjumuseks minna varem magama ja ärkama varakult, sest päeva on ikka maru mõnus vara alustada ja kõik oma hommikused tegevused rahulikult enne hommikust trenni ära toimetada.

-Mart

Nõlvak Tiisaar Gerado's Toys, puls blogi