Kelle elu Sina elad?

See ongi vesi

IMG-20171123-WA0001

Kaks kala ujuvad vees. Neile ujub vastu kolmas, kes ütleb: “Hommikust poisid, kuidas täna vesi on?” Kaks kala ujuvad vaikselt edasi ja mõne aja pärast küsib üks kala teiselt: “Mis asi see vesi veel on?”

Me elame autopiloodil, juhituna alateadvusest, pendeldades mentaalse mineviku ja tuleviku vahel ning sageli ei märka seda ELU, mis toimub meie ümber. Tulles teadvele ja haarates oma elu roolirattast kinni, saame seda suunata kuhu iganes. Teadvele tulemises on hiiglaslik jõud, sa oled võimeline uskumatuteks asjadeks. Tegudeks, millele mõeldes sul jooksevad praegu judinad üle selja, tegudeks, mis võivad positiivselt mõjutada väga paljusid inimesi su ümber.

Vaid teadvele tulles on võimalik saada kontakti oma südamega, hingega – oma tõelise minaga. Selle sama minaga, kes saab (vahel harva) aru, et ta mõtleb, et ta tunneb rõõmu või kurbust, et tal on käed-jalad ning füüsiline keha. Seesama, kellel on mälu, kus pesitsevad toredad ja hirmsad mälestused ning kes alatasa projitseerib neid hirmunult tulevikku, olles kaugel reaalsusest. Oma mõtete olemasolu teadvustamine on vahel väga keeruline, sest me kipume end nendega samastama. Me arvame, et me oleme enda mõtted ja usume neid pimesi. Kuid see on lihtsalt üks monoloog, mida sa kuuled (tihti täiesti seosetu ja endale vastu rääkiv). Sa saad oma mõtteid suunata kuhu iganes (vahel olles vägagi produktiivne) ja samuti saad ka oma mõtlemise jätta katki. Olla mõttetu. Vahel kestab see vaid mõne hetke, teinekord pikemalt. Tihti tajud seda vaid siis, kui oled väga haaratud mingist tegevusest või kui satud uudsesse olukorda. Niisiis – sa ei saa olla see, mida sa saad kontrollida, sest KES siis kontrollib neid? Sama lugu on emotsioonidega. Need on sinul – sa ei ole need. Sa oled see jälgija, kes laseb sel kõigel juhtuda.

Püüa mitte automaatselt reageerida sündmustele, mida elu su teele heidab. Vali teadlikult, kuidas käituda. See pole esialgu lihtne, kuid alusta väikeste sammudega. Teadvusta endale iga päev paar korda, kui vihastad või oled millegi pärast stressis ja mõtle kaine peaga: “Miks ma praegu nii tunnen?” Astu samm sammu haaval jälgija rolli, vaatle end kõrvalt ja märka oma igapäevaseid reageeringuid, mis sind enam ammu ilma ei teeni. Ükskõik kui väike või suur ta on, lase temast lahti ja vali käituda sellisel viisil, mis annab teistele edasi seda, kes SINA oled. See on ainus viis üldse, kuidas midagi teha – avaldusena universumile, kes sa tegelikult oled või kes sa tegelikult tahaksid olla. Kõik, mis selle alla ei liigitu, on jaburus.

Tulles teadvele hakkad rohkem nägema seda elu, mis toimub su ümber. Ilma kommentaarideta. Kõik lihtsalt on ja sa oled osa sellest. Märkad lõpuks seda vett, milles oled kogu elu ujunud.

—-

Kui sa armastad elu

siis ta mängib suga kaasa

ulatab lahkelt oma lelud

kui südamega vaatad



Ole ärgas ole valvel

kuulata vaikust kui magad

ka kesk pimedat talve

unistuse valguskiir meid tabab



Siin muutuste rindel

võib konarlik olla sõit

kuid kui miski pole kindel

on võimalik kõik

 

-Kusti

 

Inspireeris: David Foster Wallace