Lenda kõrgelt!

Maailmakarika etapid, let’s go!

16002986_737744046374943_3026307190996294428_n

Hei!

Olen jõudnud enda võistlustuuri esimesele etapile. Kokku ootab ees kolm võistlust. Hetkel olen Austrias, järgmiseks lähen Šveitsi ning seejärel Itaaliasse.
Tervitused päikselisest Austriast 🙂
15873232_737744049708276_7699647326586132252_n

Võistlushooajaks valmis

img_4159

Hei, sõbrad!

Olen nüüdseks juba päris mitu nädalat Soomes Vuokattis veetnud. Ilmad on siin külmad, aga ilusad.

Lõpuks on valmis saanud ka lumelauapark, mille disainisin Soome lumelauaakadeemia õpilastele. Loomulikult rõõmustab see uudis ka mind ennast, sest saan nüüd end korralikult proovile panna: hüpata, sõita reile ja harjutada uusi trikke.

Eile jõudis Vuokattisse ka Kelly Sildaru, kes valmistub X-Gamesiks. Loodan, et saame nii mõnedki sõidud koos teha.

Jaanuaris saab alguse minu võistlushooaeg. Esimene maailmakarika etapp viib mind Austriasse, järgmine Šveitsi ning kolmas Itaaliasse. Siis tuleb väike paus, mil kavatsen tulla koju ja nautida nädalakese Eestimaa talve.

Seniks aga mõned lumised vaated minu kodumäelt!

fullsizerender

img_4092

img_4159 img_4325

Tere Soome! Tere mäed! Siin ma nüüd olen!

Siim on kohal!

Olen tagasi Soomes Vuokattis, kus saab alguse minu talvine treeninghooaeg. Lisaks sellele, et teen valgetel nõlvadel trenni, disainin ja ehitan ka suusakeskuse lumelauapargi. 

Vuokattis on alanud minu jaoks äärmiselt oluline hooaeg. Plaanin siin treenida jõuludeni ning jätkata uuel aastal juba Austrias. Jaanuaris saavad avapaugu maailmakarikaetapid ning kaugel pole ka maailmameistrivõistlused, mis toimuvad sel korral Sierra Nevadas Hispaanias.

Hetkel olen mäel vaid paar päeva veetnud, kuid tunne on mõnus ja tuju hea.

Mäel näeme!

 

Kuulsustega kodumaad kaardistades

Foto: Dan Carter

Paari nädala eest sain kirja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, kus uuriti, mis ma 3. novembril teen. Kuigi tegelikult oli mul juba plaan paigas, muutsin oma päevakava, sest pakkumine, mis mulle tehti, oli erakordselt magus. 

Nimelt külastasid tol päeval Eestit maailmarändurid, fotograafid ning filmitegijad Ben Brown ja Dan Carter, kelle sotsiaalmeediakontodel on sadu tuhandeid jälgijaid. Kuna poiste jaoks oli see esimene külastus Eestisse, vajasid nad päevajuhti, kes tutvustaks neile, kui äge koht meie pisike kodumaa on. Mulle see ülesanne sobis!

Nõnda läksimegi koos Beni ja Daniga lumise neljapäeva hommikul uitama Tallinna Linnahalli avarustesse, kus lisaks ekskursioonile avanes meil ka imeline võimalus sõita hiidhoones ruladega ringi. Muidugi kiikasime ka sümboolse ehitise katusele, kus poisid jäädvustasid ägedaid kaadreid tuisusest Tallinnast.

Kuna päev oli alles alanud, kulus meile ära tassike kohvi. Mõeldud-tehtud! Järgmine peatuspaik oli Telliskivis asuv Renard Coffe Shop, kus ilma igasuguse liialduseta saab pealinna parimat kohvi (ja šokolaadiküpsist. Mmm…).

Järgmisena istusime autosse ja põrutasime Nelijärvele, kus ootas ees korralik offroad seiklus. See oli lihtsalt mega! Tuiskasime vanade Vene 4×4 masinatega mööda metsaaluseid ringi ning tundsime rõõmu ilmast, mis meie tegevust igati toetas.

Jõudes tagasi linna, tegid kutid väikese puhkuse oma “kodus” Hiltonis, pärast mida tegime mõnusa jalutuskäigu ja eine Telliskivis ning uitasime ringi mööda vanalinna.

Kokkuvõte: see oli superäge päev koos superägedate inimestega. Tundus, et ka külalised jäid rahule ning lubasid peagi tagasi tulla. Elu on seiklus ja see meeldib mulle!

Vaata kindlasti ka videot meie päevast.

Spotis ninja-treeningul

Lisaks sellele, et hüppamine on korralik treening, on see ka super lõbus!

Hei-hei! Tean, et pole vahepeal pikalt postitanud (vabandused), aga aeg läheb lihtsalt nii kiirelt!

Valmistun hetkel hoogsalt talvisteks treeninglaagriteks ning tähtsateks võistlusteks. Praegu olengi tegelikult juba Austrias mägesid vallutamas. Sellest aga järgmine kord.

Hetkel soovin teiega jagada ühte ägedat klippi, mille tegi mu sõber ja jõusaalitreener Kaspar Lannes eelmisel nädal Spot of Tallinna elamuskeskuses, kus käisime batuudil hüppamas.

Klipp sündis üsna eksprompt – nimelt oli Kasparil kaasas kaamera, mida ta otsustas Spotis natuke testida. Minu üllatuseks oli järgmiseks hommikuks valminud see äge videoklipp. Loodan, et teile meeldib!

 

 

Aunison Crusoe – ujume üksikule saarele

DCIM100GOPROGOPR0572.

Päikesese soojusest jahutav – ei, mitte külm, vaid soe ja soolane -, oli vesi, mis meid saare poole kandis.

See juhtus Kreekas Parga külas, kohas, kus toredad värvilised külg-külje vastu toetavad majakesed mäenõlval kohtuvad rahuliku atmosfääri, ringi tammuvate turistide, imelise grillitud maisi hõngu ja vees sulistavate suplejatega. Pärast kolmetunnist lendu Tallinnast Prevezasse, millele lisada veel tunnike bussisõitu, astus mu jalg just selle küla pinnale. Ega ma vist ilma oma imelise tüdruksõbrata poleks mainitud paika sattunud. Just tema on see, kes selle kõige mõnusama üllatuse autoriks on. Tema on ka see, kes minuga päevast päeva koos on ja kes näeb kõige paremini, et pidev trenn vahel lihtsalt karjub puhkuse järele. Keha ja vaim peavad olema tasakaalus. Saan ise ka aru, et kipun vahel üle pingutama ega oska lihtsalt teadlikult puhata. Okei – käin ühel päeval jõusaalis, teisel ja kolmandal tegelen akrobaatikaga, neljandal ‘puhkan’, mis minu jaoks tähendab, et  visualiseerin enda lumelauatrikke ning scrollin selle teemalisi postitusi (mõtlen treeningule ja planeerin järgmisi), kuni algab uus ring. Puhkus? Jah, saan väga hästi aru, et seda tegelikult ei toimu, seega suur, super aitäh, kallis, see oli ideaalne võimalus aeg maha võtta.

img_3438

Hommikusöögiks kohalikud puuviljad ja Kreeka jogurt, ujumispüks jalga ning hopsti kiire jalutuskäik randa liivale päikest nautima ja horisonti vaatlema. Ilus, rahulik, maaliline. Meres suur kivimürakas ja see üksik saareke seal paremal. Seesama saar, mida me iga päev rannaliival lesides vaatasime. Kaugel, aga samas nii lähedal. ”Kas ujume ära?” mõlkus meil mõlemal peas ja arvatavasti oli see kõige suuremaks mureks lisaks õhtusöögi-koha valimisele.

img_3437

Tegelikult suurt kartust saarele jõudmiseks ei olnud. Me ei olnud ainsad, kes saarel käigust mõtisklesid. Pigem oli vaja välja mõelda, mis me enda asjadega teeme. Nii otsustasimegi ühel hommikul, et jätame rahakotid, telefonid ja teised väärtuslikud asjad koju ning lihtsalt käime seal saarel ära.

Kaks rätikut ja gopro kaasa ning läksime!

DCIM100GOPROGOPR0466.

IMELINE on ainus sõna, mis saarel pähe tuli. Nii rikkumata, puhas ja hubane. Ei oleks osanud oodatagi, aga lausa õhku iseloomustas palju värskem hõng, kui paarsada meetrit eemal maismaal. Seal kasvasid erksad okaspuud ja maapind oli kaetud liivase pinnaga. Lisaks kaks väikest valget kabelit ja teerajad, mis viisid ühest saare äärest teise. Trepid olid laotud suurematest kivijurakatest ja ühte kabelit ümbritses suurtest kividest moodustatud mosaiikpõrand.

Mis sina üksikule saarele kaasa võtaksid? Mina võtsin tüdruksõbra ja gopro. P.S. keegi ei söönud kedagi ära 😛

Saladuskatte all ütlen, et lisaks suurele puhkamisele ja päikese käes pikutamisele käisin kahel hommikul jooksmas ja tegin ühe kerekeskuse trenni. Puhkamas või mitte, need mägiteed lausa nõudsid, et seal joostaks 🙂

Selline oli meie mõnus septembrikuine suvitamine Pargas. Aeg peaaegu, et peatus selles mäeküljel asuvas vaikses Kreeka külas.

 

Veel mõni pilt:

DCIM100GOPROGOPR0602.

Saarel kabeli ääres

 

img_3409

päikeseloojang ja vaade üksikule saarele

 

img_3405

Vaade merele

 

img_4979

Kaks kala jäätistega

img_3504

Lemmiksnäkid

 

img_3511

Ja õhtused jalutuskäigud

Suvel Norra fjordide vahel

thumb_IMG_2360_1024

Kuuldes sõna suvi tekib esimesena silme ette pilt suplevatest inimestest rannas ning pähe tulevad märksõnad nagu road trip, jäts, bikiinid ja šortsid. Muidugi seostuvad suvega ka pikad päevad, mis lõpevad imeilusate päikeseloojangutega.

Jah, ka mulle meeldivad kõik need asjad, aga nagu lumeinimesele kohane, lisandub minu nimekirja ka lumi. 🙂

Mis mõttes? Suvi ja lumi? Kuhu jäävad päevitusrandid ja D-vitamiin? Need kõik on olemas, aga tulevad koos külma lisandiga!

Tihti, kui räägin mägedel lumel käimisest, küsitakse minult, et kas ma kogu selle talve, külma ja lume keskel suvesoojust igatsema ei hakka? Ei, ei hakka. Ja teate miks? Esiteks paistab päike ka mägede tipus (muide, seal olen sellele palju lähemal, kui muruplatsil lesides) ning vahel on üldse nii, et suvel on mul külmem kui talvel, sest talvel olen ma alati vastavalt ilmale soojalt riides. Suvehoos jääb aga vahel pusa koju ja õhtu saabudes hakkab Eesti suves täitsa jahe.  Aga see selleks, teemaks on ju siiski suvi ja lumi.

Mida see siis tähendab?

See tähendab seda, et on olemas paiku, kus on aastaringselt lund (üllatus!). Tegemist on mägedega, mis…

… asetsevad kõrgemal kui 3000 meetrit (ehk liustikud) ja kus on niivõrd külm, et lumi ei jõua enne uue saju tulekut ära suladagi. Maapinda katab igikelts ja jääajast elama jäänud oravad peidavad seal siiani oma tõrusid (lähimad asuvad Austrias, Šveitsis ja Prantsusmaal).

… paiknevad geograafiliselt sellistel aladel, mis ei ole küll väga kõrgel, kuid on hoovuste tõttu ilmale tundlikud. See tähendab, et talvel võib sadada nii palju lund, et siis sinna ei pääse ligigi. See-eest suveks kaevatakse liftid ja tee välja ning suvine mäekeskus avab oma uksed (kõige lähemad asuvad Norras fjordide vahel).

… ei ole üldse mäed, vaid hoopis n-ö suured külmkapid (loe: indoor tunnels, snow domes), kuhu talverõõme nautima mahub (nt Soomes, Leedus, Hollandis).

Mina valisin selleks suveks Lääne-Norra fjordide vahel asuva keskuse Folgefonna Ski Centre.

Kuigi võib tunduda, et mis seal siis ikka: seal on lumi, ma nüüd lähen. Tegelikult pole asi üldse nii. Tuleb hoolsalt läbi mõelda, millised on eesmärgid lumele minekuks, kui suur on su eelarve ning kes moodustaksid parima reisiseltskonna. Tasub ka meeles pidada, et igas sihtkohas saab erineva kogemuse.

Austrias ja Prantsusmaal on tegemist liustikega, mis on kõrgel mägedes ja kaugel merest. Liustikud on enamjaolt talvekeskuse üheks osaks, kus lumi säilib terve suve ning soojal hooajal on madalamal paiknevad liftid suletud. Temperatuur on suvel kõrgem, lumi libiseb halvemini, sulab kiiremini ning liftid suletakse seetõttu päeval varem. Oht on, et kuna keskus asub niivõrd kõrgel, katavad pilved mäetipu ja aega tuleb veeta hoopis all külas. Ka see ei ole halb, kuna võimalik on käia matkamas, sõita mägijalgrattaga ja külastada poode ning teisi turismikeskusi, mis aastaringse turismihooaja tõttu väga heal tasemel on. Kahjuks võib terve nädal minna nii, et külas on hea soe, aga üleval puhub tuul 100 km/h. Ent mõnus puhkus on see ikka – saab veidi lumel olla ja mägikülas suve nautida.

Norras on aga asjad hoopis teisiti. Mägi on palju madalamal (1250 m) ja merele hästi lähedal. Talvel mäekeskus ei tööta ning on populaarne pigem matkajate ja ronijate (sealhulgas jääronijate) seas. Suvel pakub paik huvi turistidele, kes tahavad loodust nautida ja on tulnud Folgefonna looduspargi liustikke vaatlema. Tegemist ei ole suure keskusega. Lähedal asuvates külades on populaarne kalakasvandus ja taluloomade pidamine. Palju on kämpinguid ja telkimisalasid. Rääkides mäest, siis lumi on palju külmem ja libiseb paremini, aga kuna keskus asub merele lähedal, on rohke vihmasaju oht. Sõita saab üheksast neljani ja vihmasadu seda ei sega. Keskus ise on tuntud pigem sportlaste seas. Hommikutundidel näeb treenimas suusaslaalomi sportlasi ning pilku püüavad ka tuntud lumelaudurid Norrast ning erinevatest maailmanurkadest (nt nägin seekordsel reisil sõitmas ka eelmiste olümpiamängude slope style’i kuldmedalisti, ameeriklast Sage Kotsenburgi). Pärast mäel käimist saab fjordis kala püüda ning hiljem saaki grillida. Loodus on ilus ja vaated lummavad.

Nõnda möödusidki minu paar nädalat Norra looduses. Hommikul suundusime mäele, õhtul tulime oma hubasest kämperist läbi ning läksime ja püüdsime kala. Ilmaga meil vedas ning mälestused ja emotsioonid reisist on mõnusad.

Kaasa oli mul võetud fotokaamera, mille filmilindile jäädvustasin mõned ägedad kaadrid Norra loodusest.

Loodan, et teile meeldib. 🙂

000025

000010

000009

thumb_IMG_2411_1024

000017

thumb_IMG_2366_1024

thumb_IMG_2572_1024

000001

000030

 

Lumelauduri suvevaheaeg

IMG_4068

Tere, mina olen Siim Aunison – Eesti profilumelaudur, kes veedab talved lumistel mäenõlvadel ning suved armsal kodumaal. Sageli küsitakse minult, mis ma suvel teen: kas puhkan, käin rannas ja püüan kala või teen trenni ka (kuidas see küll lumeta välja näeb?)?

Tegelikult koosneb ka minu suvi erinevatest treeningutest, mis aitavad mul järgmisel hooajal mägedesse tugevamana naasta. Näiteks kuuluvad minu praegusesse treeningrutiini akrobaatika, jooksmine, jõusaali- ja batuuditrenn ning slacklining. Just viimasest mõtlesin täna paari lausega kirjutada, sest ilm on ilus, ning mis oleks parem, kui värskes õhus sportida.

Slacklining on minu jaoks väga oluline viis parandada tasakaalu, sest tegemist on põhimõtteliselt köiel kõndimisega ning erinevate tasakaalupooside võtmisega. Pealegi, selleks pole vaja muud kui koormarihma ning kahte tugevat puud. Pärast trenni on jalad valusad ja enesetunne hea, sest lisaks treeningule (see aktiveerib hästi süvalihaseid) on tegu ka korraliku eneseületusega! Seega, pane ennast proovile – vahet pole, kas tegeled jooksmise või mägironimisega: tulemus (kõik need spordist tulenevad õnnehormoonid) on seda väärt. Sportlikku nädalavahetust!